võtsin massidest eeskuju ja olen ka nüüd sügisele kohaselt külmetushaige. :(

Blondid Sardiinias pässidega tšillimas - 3. osa

Kolmandal päeval viis meie tee läbi jätkuvalt imelise mägise maastiku Bosasse. Teel käisime lähemalt uudistamas paari romaani stiilis kirikut (seda tegelikult mõlemal päeval). Paar tükki neist olid lihtsalt väiksed kabelikesed keset tühju lambakarjamaid. Väiksed ja armsad oma isoleerituses. Sisse neisse kahjuks ei saanud. Ühe kiriku taga seisis valge lehm, kes meid nähes ehmatades minema jooksis.

Üks suurejoonelisemaid oli San Pietro di Sorres’e kloostrikirik. Iidne romaani stiilis kirik oli tõeline iludus – kohalikust mustast ja valgest kivist ehitatud pühamu, mida hiljem ei ole oluliselt ümber ehitatud ning on seetõttu säilitanud oma algse minimalistliku ja viimse detailini läbimõeldud ilme. Tõeliselt pühalik. Vahepeal oli see kloostri kompleks aastaid maha jäetud ja ülejäänud hooned hävinesid osaliselt. 50ndatel tulid sinna benediktiinid ja ehitasid uued kloostrihooned ning andsid kirikule tagasi tema pühakoja funktsiooni.

Esmaspäeva lõuna paiku jõudsime Bosasse. Peesitasime paar tundi peaaegu inimtühjal suurel liivarannal väikse lahesopi kaldal. Vesi oli üsna jahe, aga ujumas sai ka käidud. Läbi piimja õhtupäiksevalguse sõitsime mööda ranniku äärseid teid tagasi Algherosse.

Viimasel päeval tahtsime minna Sardiinia põhjarannikul asuvale saarele loodusparki. Buss väljus kl 7.15. Seekord ikka väljus. Aga kui jõudsime Porto Torresesse, selgus, et paati sel päeval sinna ikkagi ei lähe. Kuigi eelmisel päeval oli selle liini firmast kinnitatud, et laevad sõidavad. Sõitsime siis järgmisse linna – Stintinosse, kust pidi ka samasse sihtpunkti laev väljuma. Aga see sõitis meie silme all ära, jäime napid 5 minutit hiljaks.

Seepeale lasime end turistilõksu püüda kohalikul purjeka mehel, kes suure raha eest eksootikat nautivatele turistidele paadisõitu tegi, koos väikse peatusega samal looduspargi saarel. Imelik – olen ise saarel üles kasvanud, aga selleks, et elus esimest korda päris purjekaga sõita, peab minema Sardiiniasse. Sõit oli üsna tore, mõnusalt laines meri loksutas ja kastis märjakski. Saarel randusime väikses sadamas, mis asus kunagise maffiabosside vangla juures. Tänapäeval jooksevad seal ringi metsikud hobused, valged eeslid (kelle järgi see saar ka oma nime on saanud), metssead ja muud sellised loomad, kes tavalise eurooplase jaoks on tõeline eksootika. Minusuguste maalaste jaoks piisab, kui minna oma sooheinamaale heina tegema.

Saarematkalt tagasi purjekale jõudes kostitas kapten meid mereandidega valmistatud pastaroaga ning soovijad said maitsta kohalikku mustikalikööri mirtot. Vahepeal oli tuul nii palju tõusnud ja puhus täpselt sellise nurga alt, et purjeka sadamakai äärest välja saamisega oli tõsiseid raskusi. Sinna kadus oma kolmveerand tundi lõbusõidu aega. Aga kui lõpuks sealt välja saime, nautisime tuulejõul vaikset lendu läbi lainete. Nägu ja riided olid pärast kaetud tuntava ja nähtava soola kihiga, mis Vahemere veepritsmetest sinna kogunenud oli. Üpriski ebameeldiv, külm ja märg oli olla. Aga see tasus end ära.

Sel õhtul läksime peale ellu äratavat kuuma dušši vara magama. Hommikul vara oli vaja jälle lennukile minna ja läbi see muinasjutt oligi. Pool päeva lennukis ja autos ning pealelõunaks jälle tööle.

Kokkuvõttes soovitan Sardiiniasse minna kõigil neil, kel tekib igatsus kõige lõunamaise järgi, aga ei tahaks lihtsalt lebotada turistidele ehitatud tsitadellides, vaid tahaks näha ma midagi ehtsat ning samas ei tahaks selle eest ülemõistuse palju maksta. Sardiinias on see kõik olemas. Palmid, liivarannad, kaljune maastik, türkiissinine meri, lopsakas loodus, ehtsad mägikülakesed, turistidest puutumata alad jne. Kõige parem aeg selleks on just mais-juunis, kui loodus on veel õitsev ja roheline (sh palju roose), samas ilm ei ole põhjamaalase jaoks veel talumatult palav ja lääneeurooplastest turistimassid ei ummista su teid ja randu. Teoreetiliselt peaks olema võimalik sinna ka Eestist odavlennufirmadega lennata (easyga tlnst londonisse ja londonist ryaniga algherosse). Proovige järgi.

oli pikk nädalavahetus (taevaminemispüha, mis nn katoliikliku traditsiooniga riikides on vaba päev, ja "sild" pühade ja nädalavahetuse vahel). käidud sai ühel "hipi-pianistide" päris heal kontserdil. ootuspäraselt on Rahmaninov kõige muljetavaldavam. siin on hea võimalus minna kontserdile n-ö puhta lehena, ei tea eelnevalt esinejatest mitte midagi (kui just pole tegemist selliste maailmanimedega nagu Kurt Masur või Hélène Grimaud vms), saad eelarvamusevaba elamuse just täpselt sellelt pinnalt, mida ja kuidas nad parasjagu teevad ning pärast siis vaatad netist, et oi näe, tegelikult on päris kuulsad tegelased. sama selgus ka klaveriduo Martha Argerich - Alexandre Rabinovich kohta. :) aga seal kontserdil tekitasid nad publikus oma boheemlasliku olekuga suhteliselt vastakaid reaktsioone - osad aplodeerisid püsti seistes ja nõudsid välja kaks lisalugu, teised kõndisid saalist välja niipea, kui viimane kavas ette nähtud lugu lõppes.

nädalavahetusel sai veel niisama aega surnuks löödud, sofia coppola uus film ära nähtud (ootuspäraselt ja ootamatult hea), clairvaux lossi püsiekspositsiooni fotonäitus ära vaadatud (Luksemburgi päritolu USA fotograafi Edward Steicheni koostatud; tuleb uuesti vaatama minna, süveneda), lihtsalt oldud, paar plaadi täit simpsoneid ära vaadatud, soolaleival käidud, fotokaga ohjeldamatult näpuharjutusi tehtud, põllulilli korjatud, rooli keeratud, suverohelist loodust nauditud jne.

väike provokatsioon:

kes selle lause läbi loeb ja aru saab, on kunn!

Kui lõikes 5 osutatud juhul on põllumajandustootja kasutanud põllumajanduslikku erandit vastavas ajavahemikus rohkem kui 55 % puhul tootmiseks kasutatavast asjaomase sordi materjalist, tuleb asjaomasel alal ja asjaomase liigi puhul maksta tasu määr, mida kohaldataks asjaomase sordi puhul juhul, kui see oleks kaitstud asjaomase liikmesriigi riikliku sordikaitsesüsteemiga, kui kõnealune süsteem on olemas ning selle raames on kõnealune määr kindlaks määratud, ning tingimusel, et kõnealune määr on üle 50 % paljundusmaterjali litsentseeritud tootmise eest makstavast lõikes 2 osutatud tasust.

täis kõiki mu "lemmikuid" asjaomaseid, kõenaluseid, osutatuid jms totakaid kantseliit-elukaid.

"Inimesed, kes taimi ei tunne, küsivad sageli umbes nii: mul on kodus üks taim, teate küll – roheliste lehtedega –, mismoodi peaks teda hooldama?"

botaanik Urmas Laansoo, arteris

saatsin ema (enda eest) keeleuuenduse ∞ kurvi vaatama. ta oli vaimustuses. mul on hea meel.

neil kriitikuil, kes enne cannes'i Almadovari volveri suhtes skepsist avaldasid, ei olnud õigus. Almadovar on jätkuvalt neetult hea! ja Penelope Cruz on ollivuudi ringilt oma avastaja juurde tagasi jõudnud ning näitab tõelist näitlejameisterlikkust.

Blondid Sardiinias pässidega tšillimas - 2. osa

Teisel päeval otsustasime sõita bussiga Bosasse, mis on järgmine rannikulinn Algherost 60 km lõunas. Läksime kella üheksaks kesklinna, kust pidi väljuma see üks buss päevas, mis sinnapoole läheb. Seal selgus aga, et pühapäeval see buss ei sõida. Kogu bussiliiklus on seal väga niru, nii et selle järgi oma plaane seada pigem ei tasu.

Pettumus oli suur. Aga tahtmine sisemaad näha samuti. Leidsime lõpuks ühe autorentimise koha, mis oli imekombel pühapäeval lahti. Loomulikult oli nende hinnakiri ka vastav. Vähemasti tundus see meile üle mõistuse kallis. Aga et tervet päeva mitte raisku lasta, võtsime ikkagi auto. Pärast uurides selgus, et sealseid hindu arvestades ei olnudki see nii kallis, kui arvanud olime. Võrreldes Luksiga on Sardiinias kõik väga odav. Väljaarvatud bensiin (1.38 euri) ja autorent.

Istusime, kaks bondiini, oma valgesse väiksesse Fiatisse ja asusime sisemaa poole teele. Lura oli väga hea kaardilugeja. Juba paar kilomeetrit linnast väljas olime maastikust rabatud. See, mida meie itaallasest reisikaaslane igavaks ja monotoonseks pidas ja rannas peesitamise vastu ära põlgas, oli meie – tasase maa lastele – imeline vaatepilt. Lauged mägised väljad põldude, põõsastike, lambakarjamaade ja oliivisaludega. Mida sisemaa poole, seda mägisemaks.

Igas teele jäänud väikses mägilinnas tegime peatuse ja käisime ahmimas mõnusalt räpakaid linnatänavaid, pisikesi punaste katustega majakesi, väikseid romaani stiilis külakirikuid, hunnituid vaateid kõrgematelt külatänavatelt, õitsvaid roose, kaktusevõsa. Seejuures olime me kõigile kohalikele ilmselt päeva tippsündmus. Tundus, et kõrtsude ees aega surnuks löövad päikeses parkunud nägudega külamehed või majatreppidel jutlevad prouad polnud eales elusat blondi näinud, veel vähem kahte blondi korraga. Tore ju, kui nii vähesega inimestel tuju rõõmsaks saad teha. Aga see pidev tähelepanu on ka väsitav.

Käisime vaatamas ka paari kohalikku ajaloo-objekti. Nuraghe on näide Sardiinia iidsest ehituskunstist. Kividest laotud madalad tornid on ehitatud u 1-3 tuhat aastat e.Kr. Keegi täpselt ei tea, mille jaoks neid ehitati, ühe oletuse järgi pühamuteks. Need on ümarad tornid, millel on sees kolm kuplilist korrust. Tänaseni säilinutest näidatakse osasid turistidele raha eest. Üks, mida vaatamas käisime, asus keset lambakoplit, aga oli siiski üsna ligipääsetav.

Pühapäeva õhtuks jõudsime väiksesse linna Bonorvasse. Jalutasime sisse esimesse küla kõrtsu ja küsisime, kust võiks B&B leida. Peale mõngiast omavahelist aruteli viis üks lahke olemisega umbkeelne tütarlaps meid kohale. B&B perenaine oli muidugi ka umbkeelne. Lihtsamaid prantsuskeelseid ja vahele ingliskeelseid sõnu kasutades sai hädavajaliku suhtluse siiski aetud ja seadsime end sisse üpriski luksuslikku stiili jälgiva kodu teise korruse külalistetoas. See oli kahjuks ainus kord, kus õnnestus näha, milline on üks Sardiinia kodu seestpoolt.

mulle eriti ei meeldi muusikast kirjutada. muusika on üks neist kunstivormidest, mis kõige rohkem ise enda eest kõneleb ja igasugune vahendamine on paratamatult mannetu. aga jagan põgusalt ikka muljeid. käisime reedel filharmoonia kammersaalis kuulamas hagen-quartett'i. Salzburgist pärit keelpillikvartett mängis Beethovenit, Šostakovitšit (see oli põhiline, mis mind sinna kohale meelitas) ja Schubertit.

minu jaoks kõige muljetavaldavam oli üllatuslikult julge Beethoveni-tõlgendus. keelpillikvartett nr 11 f-moll (Quartetto serioso). oma üldise väga pehme kõlaga ja samas jõuliste kontrastidega (nii kõlas, dünaamikas kui teemaarendustes) mõjus see kuidagi tõeliselt värskena. beethovenit oleme harjunud kuulma tavaliste kaanonite järgi esitatuna, milles väga suurt mänguruumi pole interpreedile sageli jäetud (või pole ta seda mis tahes põhjusel võtnud). seetõttu mõjub vähegi omapärasem lähenemisnurk võluvalt ja üllatuslikult.

Šostakovitši keelpillikvartett nr 8 c-moll (à la mémoire du compositeur de ce quatuor) oli ka päris hea. Kuigi esimese Beethoveni üllatuse juures nii värskelt vahest ei mõjunud, aga teose arenedes haaras täielikult endasse. Tundus, et nad olid üpris hästi tabanud seda Šostakovitšile nii iseloomulikku irooniat, milles samas väljendub tohutu maailmavalu.

Kontserdi teiseks pooleks, milles kõlas Schuberti keelpillikvartett nr 15 d-moll, olid nii esitajad kui ka mina kuulajana vist pisut väsinud. Nende tipud ei olnud enam alati nii puhtad ja minu mõtted kippusid rohkem mujale rändama. Aga jällegi suutsid nad loo edasi jõudes veenvuse taas parima tasemeni viia, purunenud jõhvide lenneldes kuulaja kaasa haarata.

võiks nad kunagi eestisse ka kutsuda, kasvõi kuressaare kammerfestile.

selline suvi siis nüüd. väljas on tõeline sügisraju, sooja napilt 10 kraadi ligi, külm tuul ja külm vihm. je ilmateade ennustab sellele ainult jätku, vähemalt nädala jagu.

veel cannes'ist. festivali programmi vaadates tundub, et nii mõnedki põnevamad asjad linastuvad hoopiski väljaspool võistlusprogrammi. võtame kasvõi sellised näited, nagu wim wendersi chambre 666, keivn smithi clerks II (:D) või françois ozoni un lever de rideau.

mindki on haaranud cannes'i palavik. ei, mitte da-vinci-koodi-palavik. ei mõista, miks peab selline puhas kommertsmeelelahutus sellisel kultuurfilmipeol üldse olema, aga eks see ole järjekordne ehe näide cannes'i festivali kommertsialiseeruva/-nud külje järjest suuremast domineerimisest. paraku.

õnneks saab sellest kõigest siiski mööda vaadata ja rõõmuga oodata nt almadovari uut filmi volver, kus ta pärast halba kasvatust taas oma lemmiku naiste hingeelu teema juurde tuleb. mõned kriitikud peavad seda küll tema varasematest filmidest nõrgemaks. varsti saame teada - see jõuab koos festivaliga ka meie kinodesse.

teine võistlusprogrammi film, mis festivaliga rööbiti siin kinoekraanidele tuleb, on sofia coppola marie antoinette. treileri põhjal küsimärke tekitav segu baroksest glamuurist ja glam-rokist, nimiosas mulle isiklikult mitte just kõige sümpaatsema naisnäitlejaga. aga varasemate filmidega huvitava mulje jätnud noor coppola annab lootust.

jääme siis ootama, kes seekord palmioksaga kaurismäki-almadovari vägikaikaveost väljub. või napsab selle hoopis mõni (cannes'i) uustulnuk, keda ka sel aastal ohtrasti on. või hoopis briti sotsiaalkriitika vanameister ken loach. eriti uhked on belglased oma suure esindatuse üle pea igal rindel ja loodavad ka palju.

õnneks ei ole siin sellist tunnet, et keegi kusagil kaugel mingit oma mulli pidu peab. üsna mitu telekanalit (st mitte ainult ARTE) kajastavad kogu festivali väga põhjalikult ega piirdu üksnes ollivuudi turundajate edukalt (ja enamasti alusetult) loodud furoori võimendamisega.

sigur rosi kontserdi piletid ostetud! kellelgi tublil/hea maitsega tegelasel on õnnestunud nad tuuri raames ka siia meelitada. eestile kõige lähem kontsert on ilmselt rootsis.

Blondid Sardiinias pässidega tšillimas - 1. osa

Kui igatsus päikse, valguse, sooja õhu ja mere järgi liiga suureks läheb, ei jää muud üle, kui lõunasse minna. Võtsin lahti ryanairi veebi ja otsisin välja kõige odavamate piletihindadega sihtpunkti, milleks sel hetkel osutus Sardiinia. Kutsusin hea kolleegi Laura kaasa ja niimoodi me sinna sattusimegi.

Paindlikkuse mõttes jätsime kõik peatuspaigad ja öömajad planeerimata. Saab ilma järgi otsustada, kuhu minna ja pealegi on see maanurk seda sorti kant, kus kõige ägedamad ööbimispaigad mitte netis ei ripu, vaid nende järgi peab kohalikust kõrtsust küsima.  Lonely planeti järgi panime enam-vähem paika, millist kanti külastada tasub. Aga nelja päevaga jõuab sellel rohkem kui poole Eesti territooriumi suurusel saarel siiski väga väikest osa näha.

Sõit algas reede öösel kl 3.30 Lux-Hahn lennujaamabussiga, et hommikul kl 6.20 lennuki peale jõuda. Magasin 2 tundi. Laura tuli otse peolt. Bussi- ja lennusõidust ei mäleta suurt midagi. Hahni lennujaam oli sama kole nagu alati.

Lennuk viis meid Algherosse, mis asub Sardiinia looderannikul. Lennujaama hoonest välja astudes võttis meid vastu värskendav hommikupäike ja kõikvõimalikest õitsvatest taimedest paks õhk. Sel hetkel otsustasin, et mulle meeldib seal.

Bussi oodates sai Laura jutule ühe itaallasega, kes oli juhtumisi ka Luksist Sardiiniasse neljaks päevaks puhkama saabunud ja oli reisi korraldamise osas meist ainult ühe sammu võrra ees – tal oli hotell. Seadsime end alustuseks sisse samas hotellis ning läksime linnapeale kolama. Hotellist linna oli adminstraatori jutu järgi 2 km. See oli esimene koht, kus sai selgeks, et nende öeldud distantsid tuleb korrutada vähemalt kahega, igaks juhuks ka kolmega, sest alati on ju tore avastada, et tee oli lühem, kui sa arvasid. Õnneks oli hotell linnast siiski jalutataval kaugusel. Meeldiva, pisut enam kui pooletunnise jalutuskäigu kaugusel mööda valgeliivalist randa ja palmialleed.

Esimese päeva hommikupoolik möödus Alghero lähedal asuvaid stalaktiidi-koopaid uurides. Saksa pensionäridest turiste täis lõbusõidulaevaga reis mööda mägist rannaäärt viis koopasuuni, kust edasi läks tee võimsatesse karstikoobastesse, millest osa oli turistidele vaatamiseks n-ö välja ehitatud (rajad, trepid, valgustus ja infojutt sinna juurde). Kõik see lõbu oli suhteliselt kallis, aga täiesti hämmeldumapanev, milliseid imesid loodus teeb. Nende samade koobasteni saab ka maad mööda, kui on auto võimalus. Sellisel juhul tuleb sõita neeme tippu ning sealt mitu tuhat trepiastet kaljude vahel alla astuda. Pärast muidugi tagasi ka. Aga paadisõidu eelis on imelised vaated kaljusele rannikule, kus ühes kohas on fantaasiarikas silm isegi Dante profiili välja mõelnud ning turistilõbustajad seda siis hoolega demonstreerivad.

Pealelõunal kolasime mööda Alghero keskaegset vanalinna. Promenaad linna ja mere vahel romantika sõpradele. Kuna Algherot asustasid kunagi katalaanid, siis on seal ka tänapäeval tugevad katalaani mõju tunda, isegi tänavate sildid on kahes keeles – itaalia ja katalaani. Tänaseni nimetavad katalaanid Algherot väikseks Barcelonaks. Praegu seisneb selle linna suurim võlu peamiselt selles, et ta ei ole veel liiga turististunud. Vanalinna lõunamaiselt räämas ebakorrapärased tänavad, kuhu kohustusliku elemendina kuulub akendest välja kuivama riputatud pesu iga maja seinal, on nagu vanas filmis.

Õhtul käisime söömas ühes pitsakohas, kus müüdi pitsat meetri kaupa. Imehea pitsa oli. Reisi parim söögielamus. Ja palju kohalike inimeste kärarikast melu.

ÕS alates tänasest netis tasuta kasutamiseks ülal! (Y)

pea igapäevane suveõhtute lämbust kastev äikesepadu jõudis täna natuke liiga vara kohale - ei saa töölt koju kuidagi. vihmavarjuga ei julge välja nende välkude seltsi minna. peaks kilekeebi muretsema. kõige mõnusam on neid välgatusvaatemänge ikkagi õhtul enne magamajäämist aknast imetleda.

kuidas me rongiga trieris käisime. õigemini on see jutt sellest, kuidas luksi rongijaama remonditakse. rongijaama viienda ja kuuenda tee relsid ja liiprid on üles võetud ja selle kallal tehakse kõvasti tööd. vähemasti tehakse sellist usinat nägu sinna juurde.

miskipärast oli selle juures vaja täies ulatuses kinni panna tunnel, mille kaudu pääseb jaamahoonest kaugematele perroonidele. selle tõttu oli rongidel seal üsna kitsad olud ja enamus pidid leppima esimese kolme teega. kohalikud rongid asendati bussidega. tabloolt võis paar minutit peale rongi väljumise aega lugeda, et trieri rong läheb 9. teelt. kuidas sinna saada??? paar raadiosaatjate ja neoonvestidega varustatud onu sehkendasid seal rahvamassis midagi. lõpuks õnnestus ühega jutule saada ja küsida, et kuidas 9. perroonile saab. onu saatis meid ja kogu selle rahva neljandale teele ja käskis seal oodata.

neljandale teele sai niimoodi, et tuli perroonilt alla ronida, üle kahe paari rööbaste ja õliste liiprite hüpata (kus tavaliselt on surmaähvadavad hoiatused elektrirongide raudtee eest) ning järgmisest perrooniservast üles ronida. meile oli naljakas. aga lapsevankritega noortel emadel või vanainimestel nii naljakas ei olnud. ohtlik oli ka. lõpuks siis ootasime neljandal teel jupi aega. edasi sealt ju ei saanud. viskasime juba nalja, et nüüd tuuakse rong, millega meid 9. teele transporditakse. ei olnudki nali. topiti kõik rahvas kahevagunilisse rongi ja sõidutati teelahkme kaudu 9. teele ning tõsteti siis ümber trieri rongi. lõpuks sai minema hakata.

täiesti uskumatu korraldamatus!!! kuidas saab niimoodi raudteejaamas remonti teha, et üldse ei ole mõeldud sellise segava elemendi peale, nagu reisijad!? vähe sellest, et kõik see värk seal on sügavalt nõme. see on ikka väga ja väga ohtlik.

sissejuhatus sardiiniasse...

"Alates maikuu lõpust aeg-ajalt nädalaks Tbilisi lendav Laar muutub president Saakašvili nn reforminõunikuks".

ütelge, millise lennuki peale mina peaksin astuma, et nõunikuks või kohtunikuks või muidu targaks inimeseks muutuda?

ei saa kuidagi aru sellest lastetusmaksu ideest. see tõesti ei ole koht, kus oleks sanktsioneerimisega võimalik soovitud tulemust saavutada. sepal õige point selle kohta. pigem tuleks mõelda nt maksusoodustuste peale - iga lapse pealt väheneb tulumaks või sotsmaks teatud protsendi võrra. siis peaks see abinõu mõjuma ka soovitud sihtgrupile - neile, kes tõesti makse maksavad, ja mida rohkem tulu, seda olulisem soodustus tuleb ja seda olulisem motivaator peaks olema. tõsi - see abinõu ei täidaks kohe praegu riigi rahakotti (ehk ametnike heaolu või ideaalsel juhul heaoluühiskondlikku eelarvepoliitikat), aga kellele seda heaolu tarvis on, kui pole selle "tarbijat"! pealegi, pikemas perspektiivis tooks see õnnestumise korral tulevasi maksumaksjaid ja meie ehk tulevaste vanurite ülalpidajaid juurde. aga miskipärast ei ole pikema perspektiivi peale mõtlemine eesti poliitikute seas populaarne. arusaadav - järgmistel valimistel see ju ei müü ja elada tuleb ikka peost suhu ehk valimistest valimisteni.

olen nüüd legaalne - sain lõpuks oma elamisloa kätte.

hommikune tööle jalutamine on päeva parim aeg. (st ära tuleb unustada sellele eelnenud jube raske ärkamine ja see, et lähed kontorisse kellast-kellani tööd tegema.) läbi imelise kevadsuve pool tundi jalutamist, üle hommikuse suduvinese vaatega suure silla, pehme tuul juukseid sasimas, poolhommikune päike kaasas ning kõrvus möirgamas taskust tulev muusika. uhh, jube pateetiline. kõlab nagu margariini reklaam.

maja ees üle tänava õitseb imeliselt lopsakas magnoolia. ja lõhnab meelisegavalt.

on olnud teatri ja becketti nädal. sai nähtud teatrit, becketti teatrit ja becketti kino. eelmisel nädalal sai kahte inglisekeelset teatritükki nähtud. esimene oli "The Changeling" (Thomas Middleton & William Rowley). see oli üks neist tükkidest, kus shakespeareilik tekst on n-ö modernsesse vormi valatud. kaasaegne vorm koos oma poppide "kohustuslike" elementidega - seks ja vägivald. asja idee ei olnud sugugi halb. paraku jäi siiski domineerima mulje, et seks ja vägivald oli sinna topitud ja rõhutatud liialt asja enese pärast ja mitte niivõrd loo mõtte edasi andmiseks. nii ei ole veenev. ka naispeaosaline ei olnud väga veenev. aga mõned teised tegelased olid justkui rohkem omas asjas sees. lavakujundus oli realistlik, kaasaegselt realistlik jälgimiskaamerate ja tuletõrjealarmidega, mis kõik justkui sinna musta kasti pididki ehitatud olema.

neljapäeval käisime vaatamas becketti näidendi "krapp's last tape" lavastust. külalisetendus nottinghamist. vana mees oli väga ekspressiivne, tema sõnatu banaani nohistamine etenduse esimese veerandtunni jooksul oli ülimalt kõnekas. pisut nagu meenutas lembit eelmäed. kuuldavasti on sellest etendusest ka eestis filmiversioon tehtud, jüri järvetiga peaosas. pidavat geniaalne olema. küllap vaatan kunagi järgi.

kinos on ka beckettit nähtud, igal teisipäeval mitme nädala jooksul näidatakse nii becketti enda tehtud filme kui tema loomingu põhjal teiste poolt tehtud filme. täna oli Michael Lindsay-Hogg'i režisseeritud "Waiting for Godot", ehtsate iirlastega peaosades. geniaalne.