Blondid Sardiinias pässidega tšillimas - 2. osa

Teisel päeval otsustasime sõita bussiga Bosasse, mis on järgmine rannikulinn Algherost 60 km lõunas. Läksime kella üheksaks kesklinna, kust pidi väljuma see üks buss päevas, mis sinnapoole läheb. Seal selgus aga, et pühapäeval see buss ei sõida. Kogu bussiliiklus on seal väga niru, nii et selle järgi oma plaane seada pigem ei tasu.

Pettumus oli suur. Aga tahtmine sisemaad näha samuti. Leidsime lõpuks ühe autorentimise koha, mis oli imekombel pühapäeval lahti. Loomulikult oli nende hinnakiri ka vastav. Vähemasti tundus see meile üle mõistuse kallis. Aga et tervet päeva mitte raisku lasta, võtsime ikkagi auto. Pärast uurides selgus, et sealseid hindu arvestades ei olnudki see nii kallis, kui arvanud olime. Võrreldes Luksiga on Sardiinias kõik väga odav. Väljaarvatud bensiin (1.38 euri) ja autorent.

Istusime, kaks bondiini, oma valgesse väiksesse Fiatisse ja asusime sisemaa poole teele. Lura oli väga hea kaardilugeja. Juba paar kilomeetrit linnast väljas olime maastikust rabatud. See, mida meie itaallasest reisikaaslane igavaks ja monotoonseks pidas ja rannas peesitamise vastu ära põlgas, oli meie – tasase maa lastele – imeline vaatepilt. Lauged mägised väljad põldude, põõsastike, lambakarjamaade ja oliivisaludega. Mida sisemaa poole, seda mägisemaks.

Igas teele jäänud väikses mägilinnas tegime peatuse ja käisime ahmimas mõnusalt räpakaid linnatänavaid, pisikesi punaste katustega majakesi, väikseid romaani stiilis külakirikuid, hunnituid vaateid kõrgematelt külatänavatelt, õitsvaid roose, kaktusevõsa. Seejuures olime me kõigile kohalikele ilmselt päeva tippsündmus. Tundus, et kõrtsude ees aega surnuks löövad päikeses parkunud nägudega külamehed või majatreppidel jutlevad prouad polnud eales elusat blondi näinud, veel vähem kahte blondi korraga. Tore ju, kui nii vähesega inimestel tuju rõõmsaks saad teha. Aga see pidev tähelepanu on ka väsitav.

Käisime vaatamas ka paari kohalikku ajaloo-objekti. Nuraghe on näide Sardiinia iidsest ehituskunstist. Kividest laotud madalad tornid on ehitatud u 1-3 tuhat aastat e.Kr. Keegi täpselt ei tea, mille jaoks neid ehitati, ühe oletuse järgi pühamuteks. Need on ümarad tornid, millel on sees kolm kuplilist korrust. Tänaseni säilinutest näidatakse osasid turistidele raha eest. Üks, mida vaatamas käisime, asus keset lambakoplit, aga oli siiski üsna ligipääsetav.

Pühapäeva õhtuks jõudsime väiksesse linna Bonorvasse. Jalutasime sisse esimesse küla kõrtsu ja küsisime, kust võiks B&B leida. Peale mõngiast omavahelist aruteli viis üks lahke olemisega umbkeelne tütarlaps meid kohale. B&B perenaine oli muidugi ka umbkeelne. Lihtsamaid prantsuskeelseid ja vahele ingliskeelseid sõnu kasutades sai hädavajaliku suhtluse siiski aetud ja seadsime end sisse üpriski luksuslikku stiili jälgiva kodu teise korruse külalistetoas. See oli kahjuks ainus kord, kus õnnestus näha, milline on üks Sardiinia kodu seestpoolt.