mindki on haaranud cannes'i palavik. ei, mitte da-vinci-koodi-palavik. ei mõista, miks peab selline puhas kommertsmeelelahutus sellisel kultuurfilmipeol üldse olema, aga eks see ole järjekordne ehe näide cannes'i festivali kommertsialiseeruva/-nud külje järjest suuremast domineerimisest. paraku.

õnneks saab sellest kõigest siiski mööda vaadata ja rõõmuga oodata nt almadovari uut filmi volver, kus ta pärast halba kasvatust taas oma lemmiku naiste hingeelu teema juurde tuleb. mõned kriitikud peavad seda küll tema varasematest filmidest nõrgemaks. varsti saame teada - see jõuab koos festivaliga ka meie kinodesse.

teine võistlusprogrammi film, mis festivaliga rööbiti siin kinoekraanidele tuleb, on sofia coppola marie antoinette. treileri põhjal küsimärke tekitav segu baroksest glamuurist ja glam-rokist, nimiosas mulle isiklikult mitte just kõige sümpaatsema naisnäitlejaga. aga varasemate filmidega huvitava mulje jätnud noor coppola annab lootust.

jääme siis ootama, kes seekord palmioksaga kaurismäki-almadovari vägikaikaveost väljub. või napsab selle hoopis mõni (cannes'i) uustulnuk, keda ka sel aastal ohtrasti on. või hoopis briti sotsiaalkriitika vanameister ken loach. eriti uhked on belglased oma suure esindatuse üle pea igal rindel ja loodavad ka palju.

õnneks ei ole siin sellist tunnet, et keegi kusagil kaugel mingit oma mulli pidu peab. üsna mitu telekanalit (st mitte ainult ARTE) kajastavad kogu festivali väga põhjalikult ega piirdu üksnes ollivuudi turundajate edukalt (ja enamasti alusetult) loodud furoori võimendamisega.