Blondid Sardiinias pässidega tšillimas - 1. osa

Kui igatsus päikse, valguse, sooja õhu ja mere järgi liiga suureks läheb, ei jää muud üle, kui lõunasse minna. Võtsin lahti ryanairi veebi ja otsisin välja kõige odavamate piletihindadega sihtpunkti, milleks sel hetkel osutus Sardiinia. Kutsusin hea kolleegi Laura kaasa ja niimoodi me sinna sattusimegi.

Paindlikkuse mõttes jätsime kõik peatuspaigad ja öömajad planeerimata. Saab ilma järgi otsustada, kuhu minna ja pealegi on see maanurk seda sorti kant, kus kõige ägedamad ööbimispaigad mitte netis ei ripu, vaid nende järgi peab kohalikust kõrtsust küsima.  Lonely planeti järgi panime enam-vähem paika, millist kanti külastada tasub. Aga nelja päevaga jõuab sellel rohkem kui poole Eesti territooriumi suurusel saarel siiski väga väikest osa näha.

Sõit algas reede öösel kl 3.30 Lux-Hahn lennujaamabussiga, et hommikul kl 6.20 lennuki peale jõuda. Magasin 2 tundi. Laura tuli otse peolt. Bussi- ja lennusõidust ei mäleta suurt midagi. Hahni lennujaam oli sama kole nagu alati.

Lennuk viis meid Algherosse, mis asub Sardiinia looderannikul. Lennujaama hoonest välja astudes võttis meid vastu värskendav hommikupäike ja kõikvõimalikest õitsvatest taimedest paks õhk. Sel hetkel otsustasin, et mulle meeldib seal.

Bussi oodates sai Laura jutule ühe itaallasega, kes oli juhtumisi ka Luksist Sardiiniasse neljaks päevaks puhkama saabunud ja oli reisi korraldamise osas meist ainult ühe sammu võrra ees – tal oli hotell. Seadsime end alustuseks sisse samas hotellis ning läksime linnapeale kolama. Hotellist linna oli adminstraatori jutu järgi 2 km. See oli esimene koht, kus sai selgeks, et nende öeldud distantsid tuleb korrutada vähemalt kahega, igaks juhuks ka kolmega, sest alati on ju tore avastada, et tee oli lühem, kui sa arvasid. Õnneks oli hotell linnast siiski jalutataval kaugusel. Meeldiva, pisut enam kui pooletunnise jalutuskäigu kaugusel mööda valgeliivalist randa ja palmialleed.

Esimese päeva hommikupoolik möödus Alghero lähedal asuvaid stalaktiidi-koopaid uurides. Saksa pensionäridest turiste täis lõbusõidulaevaga reis mööda mägist rannaäärt viis koopasuuni, kust edasi läks tee võimsatesse karstikoobastesse, millest osa oli turistidele vaatamiseks n-ö välja ehitatud (rajad, trepid, valgustus ja infojutt sinna juurde). Kõik see lõbu oli suhteliselt kallis, aga täiesti hämmeldumapanev, milliseid imesid loodus teeb. Nende samade koobasteni saab ka maad mööda, kui on auto võimalus. Sellisel juhul tuleb sõita neeme tippu ning sealt mitu tuhat trepiastet kaljude vahel alla astuda. Pärast muidugi tagasi ka. Aga paadisõidu eelis on imelised vaated kaljusele rannikule, kus ühes kohas on fantaasiarikas silm isegi Dante profiili välja mõelnud ning turistilõbustajad seda siis hoolega demonstreerivad.

Pealelõunal kolasime mööda Alghero keskaegset vanalinna. Promenaad linna ja mere vahel romantika sõpradele. Kuna Algherot asustasid kunagi katalaanid, siis on seal ka tänapäeval tugevad katalaani mõju tunda, isegi tänavate sildid on kahes keeles – itaalia ja katalaani. Tänaseni nimetavad katalaanid Algherot väikseks Barcelonaks. Praegu seisneb selle linna suurim võlu peamiselt selles, et ta ei ole veel liiga turististunud. Vanalinna lõunamaiselt räämas ebakorrapärased tänavad, kuhu kohustusliku elemendina kuulub akendest välja kuivama riputatud pesu iga maja seinal, on nagu vanas filmis.

Õhtul käisime söömas ühes pitsakohas, kus müüdi pitsat meetri kaupa. Imehea pitsa oli. Reisi parim söögielamus. Ja palju kohalike inimeste kärarikast melu.