kuidas me rongiga trieris käisime. õigemini on see jutt sellest, kuidas luksi rongijaama remonditakse. rongijaama viienda ja kuuenda tee relsid ja liiprid on üles võetud ja selle kallal tehakse kõvasti tööd. vähemasti tehakse sellist usinat nägu sinna juurde.

miskipärast oli selle juures vaja täies ulatuses kinni panna tunnel, mille kaudu pääseb jaamahoonest kaugematele perroonidele. selle tõttu oli rongidel seal üsna kitsad olud ja enamus pidid leppima esimese kolme teega. kohalikud rongid asendati bussidega. tabloolt võis paar minutit peale rongi väljumise aega lugeda, et trieri rong läheb 9. teelt. kuidas sinna saada??? paar raadiosaatjate ja neoonvestidega varustatud onu sehkendasid seal rahvamassis midagi. lõpuks õnnestus ühega jutule saada ja küsida, et kuidas 9. perroonile saab. onu saatis meid ja kogu selle rahva neljandale teele ja käskis seal oodata.

neljandale teele sai niimoodi, et tuli perroonilt alla ronida, üle kahe paari rööbaste ja õliste liiprite hüpata (kus tavaliselt on surmaähvadavad hoiatused elektrirongide raudtee eest) ning järgmisest perrooniservast üles ronida. meile oli naljakas. aga lapsevankritega noortel emadel või vanainimestel nii naljakas ei olnud. ohtlik oli ka. lõpuks siis ootasime neljandal teel jupi aega. edasi sealt ju ei saanud. viskasime juba nalja, et nüüd tuuakse rong, millega meid 9. teele transporditakse. ei olnudki nali. topiti kõik rahvas kahevagunilisse rongi ja sõidutati teelahkme kaudu 9. teele ning tõsteti siis ümber trieri rongi. lõpuks sai minema hakata.

täiesti uskumatu korraldamatus!!! kuidas saab niimoodi raudteejaamas remonti teha, et üldse ei ole mõeldud sellise segava elemendi peale, nagu reisijad!? vähe sellest, et kõik see värk seal on sügavalt nõme. see on ikka väga ja väga ohtlik.