mulle eriti ei meeldi muusikast kirjutada. muusika on üks neist kunstivormidest, mis kõige rohkem ise enda eest kõneleb ja igasugune vahendamine on paratamatult mannetu. aga jagan põgusalt ikka muljeid. käisime reedel filharmoonia kammersaalis kuulamas hagen-quartett'i. Salzburgist pärit keelpillikvartett mängis Beethovenit, Šostakovitšit (see oli põhiline, mis mind sinna kohale meelitas) ja Schubertit.
minu jaoks kõige muljetavaldavam oli üllatuslikult julge Beethoveni-tõlgendus. keelpillikvartett nr 11 f-moll (Quartetto serioso). oma üldise väga pehme kõlaga ja samas jõuliste kontrastidega (nii kõlas, dünaamikas kui teemaarendustes) mõjus see kuidagi tõeliselt värskena. beethovenit oleme harjunud kuulma tavaliste kaanonite järgi esitatuna, milles väga suurt mänguruumi pole interpreedile sageli jäetud (või pole ta seda mis tahes põhjusel võtnud). seetõttu mõjub vähegi omapärasem lähenemisnurk võluvalt ja üllatuslikult.
Šostakovitši keelpillikvartett nr 8 c-moll (à la mémoire du compositeur de ce quatuor) oli ka päris hea. Kuigi esimese Beethoveni üllatuse juures nii värskelt vahest ei mõjunud, aga teose arenedes haaras täielikult endasse. Tundus, et nad olid üpris hästi tabanud seda Šostakovitšile nii iseloomulikku irooniat, milles samas väljendub tohutu maailmavalu.
Kontserdi teiseks pooleks, milles kõlas Schuberti keelpillikvartett nr 15 d-moll, olid nii esitajad kui ka mina kuulajana vist pisut väsinud. Nende tipud ei olnud enam alati nii puhtad ja minu mõtted kippusid rohkem mujale rändama. Aga jällegi suutsid nad loo edasi jõudes veenvuse taas parima tasemeni viia, purunenud jõhvide lenneldes kuulaja kaasa haarata.
võiks nad kunagi eestisse ka kutsuda, kasvõi kuressaare kammerfestile.
minu jaoks kõige muljetavaldavam oli üllatuslikult julge Beethoveni-tõlgendus. keelpillikvartett nr 11 f-moll (Quartetto serioso). oma üldise väga pehme kõlaga ja samas jõuliste kontrastidega (nii kõlas, dünaamikas kui teemaarendustes) mõjus see kuidagi tõeliselt värskena. beethovenit oleme harjunud kuulma tavaliste kaanonite järgi esitatuna, milles väga suurt mänguruumi pole interpreedile sageli jäetud (või pole ta seda mis tahes põhjusel võtnud). seetõttu mõjub vähegi omapärasem lähenemisnurk võluvalt ja üllatuslikult.
Šostakovitši keelpillikvartett nr 8 c-moll (à la mémoire du compositeur de ce quatuor) oli ka päris hea. Kuigi esimese Beethoveni üllatuse juures nii värskelt vahest ei mõjunud, aga teose arenedes haaras täielikult endasse. Tundus, et nad olid üpris hästi tabanud seda Šostakovitšile nii iseloomulikku irooniat, milles samas väljendub tohutu maailmavalu.
Kontserdi teiseks pooleks, milles kõlas Schuberti keelpillikvartett nr 15 d-moll, olid nii esitajad kui ka mina kuulajana vist pisut väsinud. Nende tipud ei olnud enam alati nii puhtad ja minu mõtted kippusid rohkem mujale rändama. Aga jällegi suutsid nad loo edasi jõudes veenvuse taas parima tasemeni viia, purunenud jõhvide lenneldes kuulaja kaasa haarata.
võiks nad kunagi eestisse ka kutsuda, kasvõi kuressaare kammerfestile.
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht