Blondid Sardiinias pässidega tšillimas - 3. osa

Kolmandal päeval viis meie tee läbi jätkuvalt imelise mägise maastiku Bosasse. Teel käisime lähemalt uudistamas paari romaani stiilis kirikut (seda tegelikult mõlemal päeval). Paar tükki neist olid lihtsalt väiksed kabelikesed keset tühju lambakarjamaid. Väiksed ja armsad oma isoleerituses. Sisse neisse kahjuks ei saanud. Ühe kiriku taga seisis valge lehm, kes meid nähes ehmatades minema jooksis.

Üks suurejoonelisemaid oli San Pietro di Sorres’e kloostrikirik. Iidne romaani stiilis kirik oli tõeline iludus – kohalikust mustast ja valgest kivist ehitatud pühamu, mida hiljem ei ole oluliselt ümber ehitatud ning on seetõttu säilitanud oma algse minimalistliku ja viimse detailini läbimõeldud ilme. Tõeliselt pühalik. Vahepeal oli see kloostri kompleks aastaid maha jäetud ja ülejäänud hooned hävinesid osaliselt. 50ndatel tulid sinna benediktiinid ja ehitasid uued kloostrihooned ning andsid kirikule tagasi tema pühakoja funktsiooni.

Esmaspäeva lõuna paiku jõudsime Bosasse. Peesitasime paar tundi peaaegu inimtühjal suurel liivarannal väikse lahesopi kaldal. Vesi oli üsna jahe, aga ujumas sai ka käidud. Läbi piimja õhtupäiksevalguse sõitsime mööda ranniku äärseid teid tagasi Algherosse.

Viimasel päeval tahtsime minna Sardiinia põhjarannikul asuvale saarele loodusparki. Buss väljus kl 7.15. Seekord ikka väljus. Aga kui jõudsime Porto Torresesse, selgus, et paati sel päeval sinna ikkagi ei lähe. Kuigi eelmisel päeval oli selle liini firmast kinnitatud, et laevad sõidavad. Sõitsime siis järgmisse linna – Stintinosse, kust pidi ka samasse sihtpunkti laev väljuma. Aga see sõitis meie silme all ära, jäime napid 5 minutit hiljaks.

Seepeale lasime end turistilõksu püüda kohalikul purjeka mehel, kes suure raha eest eksootikat nautivatele turistidele paadisõitu tegi, koos väikse peatusega samal looduspargi saarel. Imelik – olen ise saarel üles kasvanud, aga selleks, et elus esimest korda päris purjekaga sõita, peab minema Sardiiniasse. Sõit oli üsna tore, mõnusalt laines meri loksutas ja kastis märjakski. Saarel randusime väikses sadamas, mis asus kunagise maffiabosside vangla juures. Tänapäeval jooksevad seal ringi metsikud hobused, valged eeslid (kelle järgi see saar ka oma nime on saanud), metssead ja muud sellised loomad, kes tavalise eurooplase jaoks on tõeline eksootika. Minusuguste maalaste jaoks piisab, kui minna oma sooheinamaale heina tegema.

Saarematkalt tagasi purjekale jõudes kostitas kapten meid mereandidega valmistatud pastaroaga ning soovijad said maitsta kohalikku mustikalikööri mirtot. Vahepeal oli tuul nii palju tõusnud ja puhus täpselt sellise nurga alt, et purjeka sadamakai äärest välja saamisega oli tõsiseid raskusi. Sinna kadus oma kolmveerand tundi lõbusõidu aega. Aga kui lõpuks sealt välja saime, nautisime tuulejõul vaikset lendu läbi lainete. Nägu ja riided olid pärast kaetud tuntava ja nähtava soola kihiga, mis Vahemere veepritsmetest sinna kogunenud oli. Üpriski ebameeldiv, külm ja märg oli olla. Aga see tasus end ära.

Sel õhtul läksime peale ellu äratavat kuuma dušši vara magama. Hommikul vara oli vaja jälle lennukile minna ja läbi see muinasjutt oligi. Pool päeva lennukis ja autos ning pealelõunaks jälle tööle.

Kokkuvõttes soovitan Sardiiniasse minna kõigil neil, kel tekib igatsus kõige lõunamaise järgi, aga ei tahaks lihtsalt lebotada turistidele ehitatud tsitadellides, vaid tahaks näha ma midagi ehtsat ning samas ei tahaks selle eest ülemõistuse palju maksta. Sardiinias on see kõik olemas. Palmid, liivarannad, kaljune maastik, türkiissinine meri, lopsakas loodus, ehtsad mägikülakesed, turistidest puutumata alad jne. Kõige parem aeg selleks on just mais-juunis, kui loodus on veel õitsev ja roheline (sh palju roose), samas ilm ei ole põhjamaalase jaoks veel talumatult palav ja lääneeurooplastest turistimassid ei ummista su teid ja randu. Teoreetiliselt peaks olema võimalik sinna ka Eestist odavlennufirmadega lennata (easyga tlnst londonisse ja londonist ryaniga algherosse). Proovige järgi.