Ka sel aastal kirjutan ma PÖFFi muljeid siin. Lisaks on ajutiselt vaja olla KT ühel juhtival positsioonil, tähistada ülikooli aastapäeva ning teha hoolega tööd.

Käisin esikal. Kõige tähtsam on välja mõelda, mis on kõige tähtsam. Igaüks endale. Ma pole päris kindel, kas nad seda kõik teavad, aga igatahes on näha, et need noored on teatri olemuse ja teatris olemise üle mõelnud ja pisut teisiti, kui võib-olla "klassikalise" lava(ka)koolituse käigus tavaks. Lavalt tulvanud energia oli sütitav. See on mängu ilu, millega nad teevad silmad ette enamikule professionaalidele (tähenduses palgalistele). Ja ma ei pea silmas pelgalt nooruslikku entusiasmi. Vähemasti mingis vormis näib Hermaküla traditsioon elavat ja see on tähtis. Aga kõige tähtsam, et mitte see kui asi iseeneses.

Lähen teist koosseisu ka vaatama.

üks kuulamist väärt mäng. see ei ole sigina-sagina taustaks kuulamiseks.

Milline demagoogia - näilise osalusdemokraatiaga legitimeeritakse vaikimisi "heaks kiidetud" valikud. Ehk et kui finantsidega kipub asi kitsaks ja mingid projektid tuleb (võib-olla ajutiselt) külmutada, siis eelvalikuga otsustatakse kõige totramad asjad kinni maksta ning korraldatakse seejärel küsitlus, millega justkui antakse inimestele võimalus kaasa rääkida. Jutt on mõistagi kultuurikatlast, linnateatri suurest saalist ja Kalevipoja-ainelisest monstrumist. Meenutab kangesti ühte teist riiki ja korda, millega isad valitsejad oma alamaid "teenivad".

It was like the eternal 59th second when it becomes a minute and then looks kind of sheepish.

R.B.

Oli üks klaver. Pimedas toas, ukse taga. Kaas kutsuvalt avatud. Läksin juurde ja hakkasin mängima, mõtlemata, kes kõrvaltoas seda õudust kuulevad. Sattusin mingisse teise dimensiooni. Ei saandki täpselt aru, kui palju tulenes õudus sellest, et pill oli totaalselt häälest ära, või minu puudulikust mänguoskusest või mitte väga adekvaatsest konditsioonist. Igatahes ei tulnud osade klahvide alt üldse selline hääl, nagu mu sõrmed ja kõrvad harjunud on. Kõige absurdim oli see, et mängisin vaimuliku sisuga lauluviise (ühe erandiga), mis erinevatest aegadest näppudesse jäänud. Hirmus. Ja...

Olen oma Rahmaninovi vesprite plaadi ära kaotanud. Tuleb leppida etüüd-piltide ja prelüüdide kogumikuga. Tšellosonaat on ka õnneks alles. Üks mu esimesi armastusi.

Vahel tahaks lihtsalt olla.
Sõnatult.
Et ei peaks midagi seletama.
Ega tekiks tahtmist saada võimatut -
sõnu tagasi võtta.

Kõndisin eile kella 12 paiku konvendist kodu poole, presidendivalimiste mõtetes, ja nägin Kalevi tänaval rebast üle tee jooksmas. Äkki ikka oli kass või mingi muu loom, mõtlesin. Aga ei, ma olen ju maal üles kasvanud, ma ikka teen rebasel ja kassil-koeral vahet. Igaks juhuks pagesin teisele poole tänavat - kui rebane on linnas, siis on esimene mõte - äkki on marutaudis. Mõtlesin isegi kuhugi helistada, aga ükski asjakohane telefoninumber ei tulnud meelde. Ja kes see usuks, et keset ööd lippab Kalevi tänaval rebane?

Täna õhtul tund aega planeeritust pikemaks veninud Andres Noormetsa ja Madis Kolgi loengust tulles avastasin, et kaubahalli vastas on üks maja, mida ma pole kunagi varem näinud. Muidugi olen sealt iga päev mitu korda mööda kõndinud, aga näinud pole. Värviliste klaasidega rõdud ja valgustatud sirged aknaread. Üsna ilus maja isegi.

Et kui oled rüganud kolm aastat kahes erinevas top kolme kuuluvas fancy’s advokaadibüroos või teinud maailmamainega väljamaa ülikoolis järjest kolm akadeemilist kraadi või läinud rahvusvahelisse suurkorporatsiooni praktikale ja tõusnud hea õnne läbi kohe ühe suurriigi filiaali bossi asetäitja isiklikuks assistendiks või läinud ajutiseks euroametnikuks ja siis seal poole aasta kaupa lepingut pikendades mõne voliniku büroos pabereid ühest kuhjast teise tõstes Eesti asja ajanud või oled mõnes ministeeriumis paar aastat ministrile jutupunkte ja väljamaakeelseid kõnesid kirjutanud, et siis on sul lubatud olla kõige ja kõigi suhtes mõõtmatult küüniline. Palju õnne – oled saavutanud legitiimsuse see kõik mürgiselt irooniat pritsides põrgu saata! Et kõik on mõttetu saast ja su positsioon lubab sul seda avalikult välja öelda. Su veidi vähemad vennad saatusekaaslased vaatavad Sind võib-olla hämmeldusega, viskavad korterilaenule ja autoliisingule mõeldes üleüldise edukultusega kokkukäiva põlastava märkuse. Ning imetlevad ja kahjatsevad salaja. Igal juhul oled auga välja teeninud positsiooni teha mitte midagi ja seda kõike, kaasaarvatud iseennast ja oma teguviisi küünilistesse arvamusavaldustesse, võib-olla ka alkoholi ja elupõletamisse uputada. Aga mis siis, kui sa saad sellest kõigest juba varem aru? Oled enne neid legitimeerivaid rabelusetappe samale äratundmisele jõudnud? Väljendad kogu seda sama saasta, lihtsalt kõnepruuk ei ole nii kantseliitlik ja/või sofistikeeritud. Siis oled lihtsalt harimatu ülbik ja luuser. Kui mõni sellest esmapilgul aru ei saa ja küsib, et oot sa tegelikult oled ju mingi tegija, lihtsalt tagasihoidlik, siis parandad ta vea tunnistades, et sa pole mitte keegi. Ja näed pettumuse ja heal juhul tahtmatu põlguse varju üle küsija näo libisemas. Kellel on lubatud küüniline olla?

Kultuuri künnisel. Luule elust enesest.
Olen ise samal liinil lugematu arv kordi sõitnud. Ja jätnud praami peal, Pärnus või Viljandis bussist mõneks ajaks väljudes oma asjad sinna umbes sellise mõttega, et kes neid asju ikka tahab, siin liinil sõidavad ju ainult omad. Naiivitar olen muidugi.