Et kui oled rüganud kolm aastat kahes erinevas top kolme kuuluvas fancy’s advokaadibüroos või teinud maailmamainega väljamaa ülikoolis järjest kolm akadeemilist kraadi või läinud rahvusvahelisse suurkorporatsiooni praktikale ja tõusnud hea õnne läbi kohe ühe suurriigi filiaali bossi asetäitja isiklikuks assistendiks või läinud ajutiseks euroametnikuks ja siis seal poole aasta kaupa lepingut pikendades mõne voliniku büroos pabereid ühest kuhjast teise tõstes Eesti asja ajanud või oled mõnes ministeeriumis paar aastat ministrile jutupunkte ja väljamaakeelseid kõnesid kirjutanud, et siis on sul lubatud olla kõige ja kõigi suhtes mõõtmatult küüniline. Palju õnne – oled saavutanud legitiimsuse see kõik mürgiselt irooniat pritsides põrgu saata! Et kõik on mõttetu saast ja su positsioon lubab sul seda avalikult välja öelda. Su veidi vähemad vennad saatusekaaslased vaatavad Sind võib-olla hämmeldusega, viskavad korterilaenule ja autoliisingule mõeldes üleüldise edukultusega kokkukäiva põlastava märkuse. Ning imetlevad ja kahjatsevad salaja. Igal juhul oled auga välja teeninud positsiooni teha mitte midagi ja seda kõike, kaasaarvatud iseennast ja oma teguviisi küünilistesse arvamusavaldustesse, võib-olla ka alkoholi ja elupõletamisse uputada. Aga mis siis, kui sa saad sellest kõigest juba varem aru? Oled enne neid legitimeerivaid rabelusetappe samale äratundmisele jõudnud? Väljendad kogu seda sama saasta, lihtsalt kõnepruuk ei ole nii kantseliitlik ja/või sofistikeeritud. Siis oled lihtsalt harimatu ülbik ja luuser. Kui mõni sellest esmapilgul aru ei saa ja küsib, et oot sa tegelikult oled ju mingi tegija, lihtsalt tagasihoidlik, siis parandad ta vea tunnistades, et sa pole mitte keegi. Ja näed pettumuse ja heal juhul tahtmatu põlguse varju üle küsija näo libisemas. Kellel on lubatud küüniline olla?