Eelmise teema jätkuks. Milles ikkagi seisneb Uku Uusbergi lavastuste fenomen? Mina sellele vastust ei tea. Ja üksnes kolme lavastust näinuna ei ole üldistuste tegemine ehk ka eriti pädev. Aga ma tean, et neis on oma fenomen. Need ei ole täiuslikud. Aga nad on ausad. Või vähemasti tunduvad ausad. Täiuslikkuse ideaali võrdluseks tuuakse mõnikord Antiik-Kreeka arhitektuuri ja skulptuuri. Täiuslik silmailu. Aga kui hakata lähemalt vaatama mõne antiikse templi varemeid või skulptuuri ja nende proportsioone mõõta, siis selgub, et nende mõõdud ei ole täiuslikud. Ebatäiuslikkus on neisse teadlikult sisse komponeeritud, et inimsilma võimed näeksid neid täiuslikena. Vahest on meistri käes võimalik sellist näilist täiuslikkust luua ka teadlikult komponeerimata.

Ma ei väida, et Uku lavastused näivad täiuslikud. Aga mingi paralleel võiks siin ju olla. Nii nagu ei ole ühelgi kaasaegsel kunstnikul õnnestunud järgi teha Antiik-Kreeka arhitektuuri või skpultuuri, olgu ta tehnilised oskused ja vahendid kui arenenud tahes, nii ei või ka täpselt teada, mis toimub mis tahes ajastul tegutseva kunstniku peas, hinges ja vaimus sel hetkel, kui ta loob. Loob uue maailma. Ja kuni ta teeb seda iseenda ja oma kaasteeliste suhtes ausaks jäädes, leidub alati inimesi, kes sellesse maailma passivad.