Sigur Rós Rock Café's oli üsna teistsugune Sigur Rós, kui see mida kahe aasta taguselt kontsertilt Luksemburgis mäletan. Tookord oli iidse kloostri müüride vahel avaras sisehoovis suvetaeva all mängu pandud kogu arsenal - bänd kõigi oma ebatraditsiooniliste pillide ja mänguvõtetega, keelpillirühm, puhkpillirühm, video ja valgus. Lava ei olnud väga suur, aga kõik mõjus suurejooneliselt. Eile Rock Café's mõjusid nad neljakesi laval olles kuidagi kammerlikult. Kammerlikult ka selles tähenduses, et kuulaja-vaatajana võidki jälgida iga näoilmet ja pingutust, isegi pilku. Kahjuks sai mul enne lõppu seal lavaesises õuhta olekus jaks otsa ja läksin taha poole hingama. Sädelus laulja näos ja trummari kätel paistis ka sinna. Oodatud transilaadne seisund saabus esimese lisaloo ajal. See näiliselt nii napp muusika haarab su endasse ja kui see juba juhtub, siis jäägitult. Ka selles kammerlikkuses oli suurejoonelisust. Või õieti suursugusust. Ja mõned tunnid hiljem olid need samad sädelevad näod VonKrahlis, nagu nad käikski seal pidevalt.