Portselansuits. Oli väga hea. Õigem oleks öelda - mõjus mulle väga hästi. Iga liigutus, iga fraas - kõik oli paigas, nii õige. Mängupaik, valgusrežii, lavakujundus, muusika. Ja näitlejad! Sten Karpov Kassinina oli midagi väga muud, kui mu mälestus Ago Sootsist esimesel lugemisel. See tantsijalik plastika mõjus kuidagi väga orgaaniliselt. Looga eelnevalt tuttav olles sain päris palju tähelepanu pöörata lavastuslikele võtetele. Need panid end vaatama ka! Palju häid leide tugevas tervikus. Tugeva kontseptsiooniga lavastus. Kõik toimis, aga... Ometi on mingi aga, mida ma üles ei leia, ei oska sõnastada. Ega isegi tunnetada. Mingi tunnetuse-eelne aga...