Kas asjadel oma teed minna laskmine tähendab tegevusetust? Või on see lihtsalt argpüksluse õigustamine? Kas peaksime eelistama neid teid, mis näivad innustavat meid paremaks inimeseks saama? Või neid, mis tunduvad õpetavat meid endaga leppima? Ja mis kõige olulisem - kas need olemuslikult välistavad teineteist? Teooria... teooria...