Kaks katarsist

Uku, kui Sa selle leiad, siis tea, et see on tunnustus Sulle! Saamatult sõnadesse seatud, kuid ausalt mõeldud. "Head ööd, vend". Eelviimane etendus. Kaalusin laupäeva ja pühapäeva õhtu vahel, kuid ostsin pileti eelviimasele etendusele, et jätta endale igaks juhuks varuks võimalus minna seda veel üks kord vaatama. Läksin etendusele läbi imbununa Undi festivalist ja muust teatrist ning teadmisega, et olen kord sellelt lavastuselt juba vapustada saanud. Aga see etendus leidis mu täiesti üles, viis ära kogu väsimuse ja vapustas jälle. Kohe Richardi painaja alguses. Mõistagi oli selles suur osa muusikal (Jaga Jazzist), kuid asja tuum oli ikkagi näitlejas. Vähemasti saalis istudes jäi mulje, et näitlejale on antud just täpselt see lähe, millest ta ise tahab minna ja jõuda ja teostada oma enda ja seejuures ka lavastaja teatriideaali - mängida. Mängida nii nagu kogu kätteõpitud tehnika võimaldab, unustades seejuures kogu selle tehnika. Seda pole vaja. Teatrikoolilikud etüüdid ja sisenaljad mõjuvad eluterve (enese)irooniana, mis ei lase kogu lool liialt läägeks ja ühte suunda kapseldunuks muutuda. Kartus, et pinge võib langeda, kui algus nii võimsalt kohale jõuab, õnneks ei realiseerunud. Tõeline kulminatsioon saabus siis, kui näitlejate lauluga ühines publiku tagumistes ridades koor. See variant toimis vist isegi paremini, kui varasem publikutribüüni alt laulmine. Neil hetkedel lihtsalt istud ja vaatad ja mõtled hämmeldusega banaalselt "Ooooo!" Ja enam ei olegi midagi lisada. Koju minna ei suuda ja kõrtsis istuda ka ei suuda. Järgmisel päeval uuesti vaatama minna ka ei suuda, elamuse limiit on mõneks ajaks ületatud.

Seda viimast siiski mitte päriselt. See selgus järgmisel õhtul Kadriorust Pirita muulile ja tagasi jalutades...

"Vahepeatusest"... ei ole midagi kirjutada. Võib-olla kunagi rääkida. Võib-olla lihtsalt ääremärkuse korras, et see oli lõppenud suve konkurentsitult võimsaim teatrielamus.

Uku, ära mine kompromissidele!

Maarja