Käisin esikal. Kõige tähtsam on välja mõelda, mis on kõige tähtsam. Igaüks endale. Ma pole päris kindel, kas nad seda kõik teavad, aga igatahes on näha, et need noored on teatri olemuse ja teatris olemise üle mõelnud ja pisut teisiti, kui võib-olla "klassikalise" lava(ka)koolituse käigus tavaks. Lavalt tulvanud energia oli sütitav. See on mängu ilu, millega nad teevad silmad ette enamikule professionaalidele (tähenduses palgalistele). Ja ma ei pea silmas pelgalt nooruslikku entusiasmi. Vähemasti mingis vormis näib Hermaküla traditsioon elavat ja see on tähtis. Aga kõige tähtsam, et mitte see kui asi iseeneses.

Lähen teist koosseisu ka vaatama.