Oli üks klaver. Pimedas toas, ukse taga. Kaas kutsuvalt avatud. Läksin juurde ja hakkasin mängima, mõtlemata, kes kõrvaltoas seda õudust kuulevad. Sattusin mingisse teise dimensiooni. Ei saandki täpselt aru, kui palju tulenes õudus sellest, et pill oli totaalselt häälest ära, või minu puudulikust mänguoskusest või mitte väga adekvaatsest konditsioonist. Igatahes ei tulnud osade klahvide alt üldse selline hääl, nagu mu sõrmed ja kõrvad harjunud on. Kõige absurdim oli see, et mängisin vaimuliku sisuga lauluviise (ühe erandiga), mis erinevatest aegadest näppudesse jäänud. Hirmus. Ja...

Olen oma Rahmaninovi vesprite plaadi ära kaotanud. Tuleb leppida etüüd-piltide ja prelüüdide kogumikuga. Tšellosonaat on ka õnneks alles. Üks mu esimesi armastusi.