kliimashokis. teadsin küll, aga ikkagi. üritab viisakas ka olla.

minu siseposti kasti saabus täna personaliosakonnalt kiri, mis algas sõnadega "votre congé de maternité*...". oot, mida-mida, kas nad teavad midagi, mida mina ei tea?! järgmisel hetkel sain aru, et kiri peab olema adresseeritud ühele varsti dekreeti minevale kolleegile, kelle perekonnanimi eristub minu omast vaid ühe tähega. no kes see jõuab siukseid detaile tähele panna... :P

*"teie emaduspuhkus..."

piilupart donald (donald tusk) ei saanudki poola presidendiks :P kaksikvendadest peaministrit-presidenti ka ei saand.

Armas sõber,
Aitäh sõnumite eest. Vastata ma Sulle siiski ei oska. Elu nagu väljamaal ikka. Steriilne elukeskkond, viisakusnaeratused, prantsuse juust, pehmem kliima, avatud kinnised inimesed, aeglane administratsioon, palju tuttavaid, kokkuhoidvad kaasmaalased, huvitavad isiksused, veidrused, millega ära harjud ja veidrused, millega ära ei harju, hea kino, klantsitud ajalugu, lõputu staatika, nauditav loodus, ilus on ka, testsugune taevas, kodu idealiseerimine, high context environment, mõningane silmakirjalikkus, kahjatsus, et ei saa seda kõike Sinuga ja teiste omadega jagada, uued asjad, mida võtadki sellistena jne.

Tahtsin eile valgeid roose osta, aga mõtlesin viimasel hetkel ikkagi ümber. Mõne päeva pärst sõidan ära ja siis nad jääksid siia üksi. Ei, ma ei usu, et koju külla minna oleks imelik, ülikooli ajal sai seal vist umbes sama tihti käidud, kui praegu, ja msn-is sama tihti lobatud, kui praegu. Koju kui Eestisse külla minna – kunagi arvasin, et vb on imelik, aga ei ole, lihtsalt ei ole. Ja eesti leivast ma ka puudust ei tunne, mul on seda poolteist pätsi sügavkülmas, ei tea, kes selle ära sööb. See leib kuulub Eesti juurde ja sobib nagu ainult sinna. Peab olema väga värske ja siis võib teda eesti või ja piimaga süüa.

Aga see, jah, on tõsi küll, et mõningaid küsimusi küsid endalt sagedamini või teise nurga alt, kui muidu. Eks see ole ka üks välismaal olemise mõte, eelmisestki korrast tuttav. Ning siis kodus jälle mõnda aega hea elada. Aga ega need mõtted kunagi valmis ei saa, seda ei maksa lootagi. Asjad jäävad ikkagi välja mõtlemata, ideed leidmata või teostamata, sõnad ütlemata. Mitte, et ma seda nii väga siia otsima oleks tulnudki. Tean, et Sullegi jääb nii mõndagi ütlemata, nii mõndagi mõtlemata. Võiks ju lohutuseks öelda, et küll me selle ükskord tasa teeme, aga mu meelest nii päris pole vaja mõtelda. Nii jääb ehk alles ja saab loodud midagi teistsugust, midagi väärtuslikumat, mingid muud mõtted ja teised mõtted on teiseks korraks. Nagunii on kõik mõtted juba ammu mõeldud, kõik sõnumid leitud ja kõik sõnad öeldud. Küll me selle kord tasa teeme. Midagi on veel müümata. Kohtumiseni siis (elu)teatris!

Ikka,
m

päevalehe juhtikirju kirjutavad ikka erilised naivistid. järjekordne näide. poliitilisest erapooletusest/-poolikusest ma üldse ei räägi.

normaalsele mõtlemisele kalduvate inimeste jaoks veidrana, kohatuna ja läbipaistvalt narrina tundnunud taktika oli osa kesikute suurepärasest edu tagavast strateegiast, mille tulemusel said nad meedia ja meie kõigi abiga just täpselt seda, mida tahtsid: tekitasid neis esimesena mainitud tüüpi inimestes (veelgi suurema) tõelise tülgastuse kõige poliitikaga seonduva suhtes, mille tulemusena hoiab suurem osa neist valimistest nii kaugele, kui vähe võimalik ja viivad valimisaktiivsuse põhja. see just ongi vesi kesikute veskile, sest nende pime-truu alamkond läheb IGAL JUHUL oma suurt juhti ja õpetajat ning selle käsilasi valima ja nii muutub nende osakaal märkimisväärsel hulgal suuremaks. ja nii saabki selline võidutsev tagurlus võimalikuks. uskumatu, tahaks öelda. aga ei ole. mingi tuim ärritus möllab küll kusagil soppides.

jõu kämoon
casemates ;)
luxemburg is a very nice village :P
söime viinamarju otse põllult, seega oleme lahedad :D

TAM aka tiiu&mann

jalka - lux vs est. eestist värvatud euroametnike rahvuslik väljaelamisüritus. ütleme nii, et see oli kodumäng ;) tegelikult oli luksemburglasi staadionil kokkuvõttes rohkem, kuid eestlased, sajad eestlased, kes euroopa siitkandist ja eestist kohale tulnud fännklubiga kokku kogunenud olid, istusid kõik ühes sektoris, vääääga sinimustvalgevärviliselt ning kõva kolinat-häält tehes. pärast selgus, et istusime akustilises augus ja meie käratsemine ei kostnud kuigi kaugele. vastastribüünil istus terve trobikond pintsaklipsasvippe.

mäng ise oli siuke suht laisavõitu, esimese poolaja teine pool ja teise poolaja algus oli mingi jalutamine. aga peale vahetust läks asi natuke elavamaks. omade melu ei jäänud ka tiimile märkamata - peale mängu lõppu tulid ja viskasid mõned oma higileotatud särgid rahvale. oh mis mõnu :P aga melu oli täiesti elav, palju rahvast, kes eestis kunagi staadionil mänge vaatamas ei käi, võtsid koondise fännklubist erksalt tuld.

pärast mängu marssis suurem osa rahvast vanalinna urbanisse. selles iirlaste pubis oli just iiri mängu vaatamine lõppenud ja eestlased ei tahtnud kõik sinna hästi mahtuda, nii jätkus pool melu tänaval, mõned eesti mõistes avaliku elu tegelased kah seltsis. pärast läksin koju ja nühkisin oma trikolooritriibulise põse puhtaks ning pugesin põhku. 0:2

dostojevski idioot kaputsiinide teatri tõlgenduses oli mõningate venevihjetega (mis väljendus peamiselt peaaegu tundmatuseni prantsuse päraselt hääldatud vene nimedes ja ühes stseenis laval rippunud ortodoksi ikoonide reprodes) kosjajant. vürst mõshkin (prince michkine) oli lüheldane, omamoodi ekstravertne loll-ivan, kes ei paistnud millestki hoolivat ega millegi üle mõtteid mõlgutavat. nastasja filippovna koleeriahood olid üpriski usutavad, kuid näitleja tundus sellesse rolli liiga vana olevat. kõige õnnestunum oli ehk pugeja lipitseja lebedev. ning eriti suure ümbermõõduga kindrali kuju polnud ka kehv. aga ippoliti (kes mõningatel andmetel dostojevskil algul raamatu peategelane oli) ei olnud üldse.

ühes suures segadusstseenis hakkas ülemteener ähmi pärast palveid pomisema ja ristimärki ette lööma - miskipärast oli ülemteener katoliiklasest poolakas (pobises poola keeles ja ristimärki tegi läänepäraselt, st vasakult paremale), aga see on üks vähe usutav, selle ajastu venemaal ei olnud peale peeter suure reformitud (st talle meelepärastatud) ortodoksi kiriku kõrval eriti miski sallitud.

üks tobenaljakas veidrus juhtus ka - väga madalaks-kähisevaks suitsetatud häälega kindraliproua jepantshinat tabas köha hoog, algul rääkis ta läbi köhaturtsatuste edasi, kuid andis lõpuks alla ja jooksis lava taha jättes piinlikkuses ja hämmeldunud näitlejad lavale. mõshkin siis vabandas proua pärast ja kõndis laval edasi tagasi , näitas rahva poole protreed: "on ju nastasja filippovna ilus". aga varsti tuli proua tagasi ning lubas, et üritab edasi mängida. viimane stseen oli üsnagi efektne - deliirne rogozhin ja värinates vappuv mõshkin. kuid see enam ei päästnud lavastuse kontseptsiooni(tust).

kunstnikutöö (millega mind tihti võluda õnnestub) jättis kuidagi kahtleva tunde. mõngingad detailid olid leidlikud ja sümpaatsed (varjutoolid verandal nt). lava tagumine sein ja põrand olid kaetud vasekarva läikivate plastplaatidega, mis ühest küljest justkui aitas luua sooja keskkonda sooja valgusega. samas mõjus see kuidagi kunstlikult ja võõralt.

viimase aasta jooksul on eesti teatrites ka nii mõndagi nähtud ja (ei teagi, kas selle kahjuks või õnneks) sealt olen alati mingil viisil positiivse-emotsionaalsema elamuse saanud. luksist, kui maast, kes ressursipuudse üle küll kurta ei saa ning kultuuri arendamisele idee poolest suurt tähelepanu pöödab, ootad teatrist justkui rohkemat. kuid siia teatrisse tasub kindlasti veel minna.

vikerommik mängib praegu brasiilia samba drumm'n'bassi :P päris ehe. :)

miks keegi ei räägi, mis sai pakistani tuumarajatistest selles maavärinas, kus kümnetest lasnamägedest sõna otseses mõttes vaid raudbetoonihunnikud järgi on?

oioi, täna tuli meelde, et nende viimasel poolel aastal loetud raamatute hulgas oli ju ka vahtramäe emili esimene osa, mis mulle koolilõpetamiseks kingiti ning mis me siis suvel jaaguga võidu lugesime. ja siis veel röövlitütar ronja ka. sellel ööl, kui ronja sündis, mürises mägede kohal kõmisev kõu... mann ja tiiu räägivad edasi, peast :)

co*dit*el pangu end põlema!!! mille eest ma maksan, kui üle nädala on nett mitu päeva maas jälle!?!?!? ja siis klienditeeninduse numbril helistades lastakse sul minutite kaupa lihtsalt toru otsas istuda, 900-ga number! neetud it-kolgas.

mulle anti ullulehmatõve keiss, kuuldavati tuleb ka lisa. sellepärast, et ma olen saaremaalt. näete siin loogikat? mina ka mitte. jh, ma olen lehma näinud. lambaid, kitsi ja hobuseid ka. aga samamoodi on ka kõik kirchbergis karjamaaveerel kortermajades elavad euroametnikud.

soe vesi muliseb radikas, otsib sõprust eilsete vihmadega. rohelised lilled kasvavad nurgas. laual seisab kõveras bambuse embuses must kalla. selle kõrvalt kõlarist räägivad targad ja südamlikud, pärdi juubelisaatest. kuskil elab veel üks idealiseeritud must-valge perepilt, oma elu. ja jalgades on külm.

algas oktoober. elik suur äribuum, mille nimi on jõul. ehk siis käisime eile ikeas (aasiasse viidud tootmisega rootsi disaini mööbli- ja sisekujundusepood, pop ja odav, leidub ulatub igasse lääne-euroopa kodusse) ja saime selleaastase jõuluökatuse juba kätte. :P