dostojevski idioot kaputsiinide teatri tõlgenduses oli mõningate venevihjetega (mis väljendus peamiselt peaaegu tundmatuseni prantsuse päraselt hääldatud vene nimedes ja ühes stseenis laval rippunud ortodoksi ikoonide reprodes) kosjajant. vürst mõshkin (prince michkine) oli lüheldane, omamoodi ekstravertne loll-ivan, kes ei paistnud millestki hoolivat ega millegi üle mõtteid mõlgutavat. nastasja filippovna koleeriahood olid üpriski usutavad, kuid näitleja tundus sellesse rolli liiga vana olevat. kõige õnnestunum oli ehk pugeja lipitseja lebedev. ning eriti suure ümbermõõduga kindrali kuju polnud ka kehv. aga ippoliti (kes mõningatel andmetel dostojevskil algul raamatu peategelane oli) ei olnud üldse.

ühes suures segadusstseenis hakkas ülemteener ähmi pärast palveid pomisema ja ristimärki ette lööma - miskipärast oli ülemteener katoliiklasest poolakas (pobises poola keeles ja ristimärki tegi läänepäraselt, st vasakult paremale), aga see on üks vähe usutav, selle ajastu venemaal ei olnud peale peeter suure reformitud (st talle meelepärastatud) ortodoksi kiriku kõrval eriti miski sallitud.

üks tobenaljakas veidrus juhtus ka - väga madalaks-kähisevaks suitsetatud häälega kindraliproua jepantshinat tabas köha hoog, algul rääkis ta läbi köhaturtsatuste edasi, kuid andis lõpuks alla ja jooksis lava taha jättes piinlikkuses ja hämmeldunud näitlejad lavale. mõshkin siis vabandas proua pärast ja kõndis laval edasi tagasi , näitas rahva poole protreed: "on ju nastasja filippovna ilus". aga varsti tuli proua tagasi ning lubas, et üritab edasi mängida. viimane stseen oli üsnagi efektne - deliirne rogozhin ja värinates vappuv mõshkin. kuid see enam ei päästnud lavastuse kontseptsiooni(tust).

kunstnikutöö (millega mind tihti võluda õnnestub) jättis kuidagi kahtleva tunde. mõngingad detailid olid leidlikud ja sümpaatsed (varjutoolid verandal nt). lava tagumine sein ja põrand olid kaetud vasekarva läikivate plastplaatidega, mis ühest küljest justkui aitas luua sooja keskkonda sooja valgusega. samas mõjus see kuidagi kunstlikult ja võõralt.

viimase aasta jooksul on eesti teatrites ka nii mõndagi nähtud ja (ei teagi, kas selle kahjuks või õnneks) sealt olen alati mingil viisil positiivse-emotsionaalsema elamuse saanud. luksist, kui maast, kes ressursipuudse üle küll kurta ei saa ning kultuuri arendamisele idee poolest suurt tähelepanu pöödab, ootad teatrist justkui rohkemat. kuid siia teatrisse tasub kindlasti veel minna.