uohhh! vene disko! jess! naabrid ikka hoolitsevad nii hoolsalt selle eest, et ma õhtust jalutuskäiku tegemata ei jätaks.

ükspäev paistis heade mõtete linna päike. käisin uudistamas, mis nägu see raudteel teeb.


puhas kunst nr n+1


kunst pluss akadeemia


tulge ometi tagasi!


paus. 15 minutit.


kes seal puhkab?

J sai autahvlile! kõik viied! tupli! :)

lässib.

käisin täna turul. või turus, nagu siinmail öeldakse. võtsin oma tuhmvalge turukoti (tegelikult on ta enamus aega supermaketikott või kesklinnatoidupoekott. pärit üldse rahvaraamatust) välja ja hakkasin sinna asju koguma. söödavaid. mahejogurtit ja mahekohupiima (väikse turuhoone tagumises nurgas on pajumäe talu lett). talvenaudingut ja poolkärbatand tomateid.

õunamüüja käskis seemned ka ära süüa. ma ütlesin, et pritsimata õuntel loomulikult söön. mispeale ta kohmetus, kuid kogus end kiiresti ja kiitis kaupa koduaia õunteks. ta kas ei teadnud, mida pritsimine tähendab või siis käib kevaditi keemiaga oma pungas viljapuud üle. sügisele omase pessimismiga kaldun pigem viimase poole. aga kui positiivsemast küljest vaadata, siis pessimismi jätkub loomulikult igasse aastaaega.

kolm peipsi sibulat ostsin ka. ega mul neid väga vaja ei olnudki, aga et laupäevaromantika täielik oleks, tahtsin teha ka ühe justkui-kodukandi tundega žesti. õigupoolest mäletan lapsepõlve peipsi äärest rohkem kurke, punaseid sõstraid, kollaseid vaarikaid, martsipaniõunu ja pisut hilisemast ajast aguirre tänava aia valgeid klaare.

turulettide vahel uidates silmasin kaalikaid. meenus, kuidas ma luksis olles unistasin kaalikast. seal sellist vilja ei tunta. ostsin siis ühe väikse kaalika ka. ja oligi kott täis (ma teadlikult ei soeta endale suuremat kotti). seda, mida ma sinna otsima läksin - pirne - ei saanudki.

tagasi tulles puudus vaid mu korviga ratas, et idüll täielik oleks. aga ega ma olekski jaksanud haigusejärgsete nappide jõuvarude tingimustes sellega riia mäest üles vändata.

mulle meenub, kuidas ma eelmisel aastal umbes samal ajal mandariine sõin. kahe- ja kolmekiloste võrkude kaupa. olid ajad! pestitsiidide jäägid on kindlasti siiani maksas alles.

tere. mina olen rongijuht. mul on selline hõbehall rong, sinise triibuga, sarved on katusel. sõidab hästi kiiresti. sellel oli vist mingi oma nimi ka... t- või midagi... t-g-v. vot jah. istun oma kabiinis pehmel toolil, kui konduktor ütleb, siis vajutan nuppu ja viuhti lendab rong läbi prantsusmaa. seda vist nimetatakse autopiloodiks või ma ka täpselt ei tea. peaasi, et sõidab. ma olen juba 37-aastane. ja 13 aasta pärast saab minust pensionär. noor pensionär! njaa, auga välja teenitud. keegi ükspäev ametiühingu koosolekul rääkis, et president pidavat tahtma teha nii, et me ei saagi noorteks pensionärideks, vaid peame veel 10 aasta töötama! no ma küll ei usu. president on ju nii hea inimene, nimi juba on selline - pre-si-dent. aga no siis need seal koosolekul ütlesid, et kas tahad omale ühte vaba päeva juurde saada. kohe üldse töötama ei pea. ja keegi teine rongijuht ka ei tööta. ma ei tea küll, kuidas siis rongid sõidavad aga no vabast päevast küll ära ei ütle, kui pakutakse. ongi vaja aias nokitseda ja hortensiaid väetada. ahsoo - ongi kõik peal jah. pean nüüd jälle autopiloodi nuppu vajutama et on y va! salut!

ühel päikselisel päeval kõndis siil metsa varjus oma tavalisi radu. korraga tuli talle vastu rebane.
"ohhoo!? tere rebane, vana sõber! pole ammu näinud."
"tere," vastas rebane napilt.
"ma just ükspäev siin meenutasin, kuidas me noores põlves koos männikus tõukusid taga ajamas käisime. olid ikka ajad," mugistas siil. "aga räägi siis, kuidas sul läinud on? mis sa vahepeal ka teinud oled?"
"mis siin ikka... käisin ilmas pisut ringi vaatamas."
"ahsoo? milline seal laias ilmas siis elu on kah?" küsis siil nähtavas põnevuses.
"elu on karm. aga ebaõiglane," vastas rebane ja tõstis siili peale jalga.

nädalavahetuselt tulles unustasin mõned asjad koju. õnneks ei midagi asendamatut. täna käisin jalutamas (loomulikult jõe ääres). oli külm, sest unustasin kampsuni selga panna. järgmisena unustan kondama minnes ennast kaasa võtta.

sood. ja rabad. sa rabad. ;)