ühel päikselisel päeval kõndis siil metsa varjus oma tavalisi radu. korraga tuli talle vastu rebane.
"ohhoo!? tere rebane, vana sõber! pole ammu näinud."
"tere," vastas rebane napilt.
"ma just ükspäev siin meenutasin, kuidas me noores põlves koos männikus tõukusid taga ajamas käisime. olid ikka ajad," mugistas siil. "aga räägi siis, kuidas sul läinud on? mis sa vahepeal ka teinud oled?"
"mis siin ikka... käisin ilmas pisut ringi vaatamas."
"ahsoo? milline seal laias ilmas siis elu on kah?" küsis siil nähtavas põnevuses.
"elu on karm. aga ebaõiglane," vastas rebane ja tõstis siili peale jalga.