eilsest afganistani õhtust sai maailma õhtu.

tänase päeva nael oli prantsuse kultuuri ja ühiskonna loeng. õppejõud küll üritas väita, et see ülevaade majandusest on kohutavalt igav ja ta püüab sellega kiiresti ühele poole saada. kuid see polnud igav. seal loengus õpib palju. ja mõnusat äratundmisrõõmu on ka palju. kuid asjal on ka tugev esteetiline külg. ma olen küll prantsuskeelsetes maades elanud, nii et see keel igapäevase asjana ei ole mu jaoks midagi erakordset, aga kuulata tõeliselt ilusat prantsuse keelt - sellist intelligentset ja mõningaste kõnekeelsete nüanssidega, sellisekõlalist, mida ükski mitte-prantslane eales jäljendada ei suuda - on ehe nauding. muidugi peab asjal ka sisu olema, poolteist tundi jama ikka ei viitsi kuulata, olgu see kui kaunikõlaline tahes.