läksin täna linna peale, vaatama, kuhu jalad viivad. peamiselt sellepärast, et poolhämarast ühikast pääseda ja eelmisest semestrist võlgu oleva eksami tarvis õppimisest viilida.

jalad viisid üle turu silla anne kanali äärde, kaskede vahel käänlevat liivahalli rada mööda edasi. varsti jäid jalad seisma ühe kahepalgilise pingi juurde ja tahtsid sügispäikese paistel puhata. hall-valge vesi ja kole tigutorn. mööda jalutavad nooremad ja vanemad vanaemad lapsevankritega, mõned võib-olla emad ka.

tõmbasin kotist välja äsja ülikooli raamatupoest ostetud värske rõhu viimase numbri ja asusin autorite lehekülge sirvima. hetke pärast astus pingi juurde punases jopes helehallide keemilistega proua. ka üks lapsevankriga vanaemadest. ta kõnetas mind, kuid minu kõrvus lõugavad baltika kogumiku avangardsed helid summutasid ta küsimuse. võtsin klapid kõrvast ja jäin küsival pilgul talle otsa vaatama.

"mozhno? ja nje budu meshat," lubas proua ettevaatlikul lahkel pilgul.
"Jaa-jaaa, muidugi!"
proua istus pingi otsale seljaga minu poole ning võttis mitte segamise lubadust tõsiselt. süvenesin uuesti värskesse rõhku ja kadusin ära lavaka dramaturgia tudengite kirjatöödesse.

päikse poolt soojendas päike pehmelt jalgu. varju poolelt kiusas jahekas tuul. proua istus pingi otsal ning kõigutas end otsekui mõttelises muusikas laskmata silmist vankris olevat maimukest. veidi aja pärast tuli pooliku jalaga tuvi läbi liiva sumades palakesi norima. piidles meid üsna tükk aega, kuid sai lõpuks aru ja läks minema.

lõpuks sai baltikast jaga jazzist. tõusin püsti ja lahkusin teisele poole.