draama selleks korraks otsas. viimastest päevadest.

reede. "kajaka" teemalise konverentsi asemel oli arutelu ring, kus andres noormets tähtsat teooriat rääkis ning siis kristian smeds boheemliku ükskõiksusega oma vaatenurka valgustas. suure stanislavskiliku punnitamise ja soome mässajate hea kontrast. :)

"õnnelikud päevad". beckett. festivali projekt. rita raave ja enn põldroos. filmi näinuna ja athena teatrisaal pinkidega tuttavana kahtlesin esialgu, kas ikka lähen vaatama. aga kõik see muutus tühiseks nii pea, kui rita raave rääkima hakkas. ma ei tea, kas olin tookord faiancerie tänava kinos kohutavalt väsinud või on teatri ja kino maagial antud tüki juures mingi oluline vahe, aga teatrisaalis selles esituses oli see tohutult haarav. tõepoolest. ehk on beckettis miski teatriorgaanika, mida filmikeelde tõlkida nii edukalt ei saa.

kontsert "noor ubu". jarek kasar ja jürmo eespere trio (viimasest küll vaid duo). ei tea, kuhu nende muhe ameeriklasest trummar jäi. ei tea, kas see olekski midagi juurde andnud. kummalises ja kummastavas seoses sõnu sellel mehel jätkub ja nad tulevad väga kiiresti suust välja. ubu etendusest alates (nägin selle-aastast versiooni, kus chalice ise ubu mängis) pean ma sellest vennast tunduvalt rohkem, kui varem. liiga fännav siiski ei ole ka.

laupäev.
esimene lugemine. prantsuse uuem näitekirjandus. olivier py ja jean-luc lagarce'i looming. minu jaoks üks oodatumaid sündmusi festivalil. ja täiesti õigustatult. valitud tekstid ja esitused (mirtel pohla, tambet tuisk, julie pouillon) lummasid oma prantslaslikku lumma. lagarce'i teksti "ma ootasin et vihma hakkaks sadama" ("j'attendais que la pluie vienne") loeti paralleelselt kahes keeles. jupi kaupa. see tekitas omamoodi kummalise kaja. samas oli pilt, mis kummagi keele varianti kuulates silme ette jooksis, mõnevõrra erinev. üsnagi erineva meeleoluga. aju töötab imelikult. aga emakeel ja õpitud keeled asuvad ajus ka erinevates kohtades.
lugemistele järgnenud arutelul saime teada palju py ja lagarce'i ühisosast ja erinevustest, seda nii teksti analüüsi mõttes kui nende tausta kohta. lagarce'i stiil on pigem täpselt läbi komponeeritud tekst, kus puutub otsene intriig, kuid mis teksti sisse minnes toimib sõltuvust tekitavalt. py seevast otsekui pritsib sõnu. seda ümber jutustada läheks pikaks ja ebatäpseks.

GEP. no88. peale seda, kui eelmise päeva prantsuse näitekirjanduse üritusel mainis prantslasest žüriiliige jutu sees, et GEP on suurepärane tükk, mis töötab ka inimese jaoks, kes pole varem eesti teatrist mitte midagi kuulnud, olin päris kindel, et see lavastus saab premeeritud. ma ei eksinud.
huvitav, kas see lugu on täitnud oma ülesande juhul, kui vaataja läheb saalist välja ja otsustab, et nüüd on vaja kähku lapsi tegema hakata? või kui ta otsustab oma lapsele hea isa/ema olla? või kui ta esitab (retoorilise?) küsimuse, kuidas sellel trupil lastega lood on ja otsustab siis, et on pointi leidnud?

pühapäevase järellainetusena von krahli “erki ja tiina”. väga lahe lugu. :)

varem nähtud: draamateatri “kodukoht”.

järgmine festivalipeatus: pöff.