kas kellelgi on "proffeti" DVD-d? ühe koolitöö jaoks oleks kangesti tarvis. kasvõi laenata.

nüüd, teatriteaduse ainete kaudu asjast pisut aimu saades, ma saan aru, miks mul oli vaja umbes viis aastat tagasi pooljuhuslikult osta endale raamat hermaküla. võib-olla on see tee tuumani. mul on neetult kahju, et minu teadlik elu nii kaua pärast evaldi-taoliste isiksuste aega on alanud.

milleks mulle märkmik, kui ma unustan sinna vaadata?! tuleks panna telefoni meeldetuletus "vt märkmikku". ja siis see meeldetuletus heliseb valel ajal, kui märkmik on parasjagu kusagil kaugel ja pärast unustan ikkagi ära.

mulle meeldib autoga sõita. juba üheksa aastat meeldib. eriti väikseid teid mööda, kaardi järgi. natuke võib mõnes kohas valesti ka sõita, et siis viga parandada. ja vahepeal tee äärest kullerkuppe korjata. koju jõudes on nad juba pehmeks ja nukraks muutunud, aga ärkavad vees jälle ellu.

minu uus mantel on nüüd triibuline.

rauschenbergist räägiti täna loengus veel oleviku vormis.

kui arvuti hakkab üle kuumenema, tuleb ta vahepeal natukseks ajaks külmkappi torgata. ja siis saab jälle tööd edasi teha. :)

kui mõned inimesed on praktilised tüübid ja teised teoreetilised, kuhu siis ülejäänud jäävad? määramatu udu väljaspool skaalat? kui sa oled praktiline, sõimatakse sind pealiskaudseks. kui oled teoreetiline, peetakse sind eluvõõraks. õnneks elu ei ole kahemõõtmeline, nii on lihtsam sellega leppida.

rongisõit. lugesin lõpuni apelsinitüdruku. suured küsimused üsnagi lääges vormis. minu jaoks liiga lääges vormis. sellegipoolest tänud B-le soovituse eest. vahepeal vaatan aknast välja ja rõõmustan, et see lühike aeg kevadest, kus iga puu ja põõsas on veel isetooni roheline, ei ole veel läbi. linnas olles jääb justkui pool kevade intensiivsusest olemata. rongi aknast on vilksamisi näha, et nurmenukud, varsakabjad ja paiselehed veel õitsevad. ja toomingad juba õitsevad. plen õhtuti tartus nende lõhna tajunud, aga näinud pole ühtegi. varsti on kullerkuppude aeg. see on siis, kui mul tekib alati vastupandamatu igatsus Adraku järele. vaarikavarred ka juba rohetavad. aga meie maal on raudtee areng kuhugi kolmekümne aasta tagusesse väärarengusse pidama jäänud, nii et neilt vartelt diislijääkidega „rikastatud” marju küll sööma ei hakkaks. sellesama arengupeetuse peale olen pahane ka siis, kui klappidest kostvast PSQ-st pool mürasse ära kaob ja sabakont istumisest kangeks jääb. vahepeal meenub, kuidas me tiiuga eelmine kord rongis jõuluvana nägime. tal polnud küll kuube seljas, aga me tundsime ta ikkagi ära. kelluke oli mobiili küljes. aga rongi kõige suurem eelis maanteetranspordi ees on ikkagi see, et saan siin lugeda. ja veel midagi, millele ma veel õiget sõna ei ole leidnud.

džässiõhtu tü kohvikus. tehniliselt tasemel. aga umbes nagu all-over painting - selline ühtlane säbru ja päris äge, aga viies-kuues järjest läheb üksluiseks.

umbkaudne tsitaat: tartu on ikka tore koht, võib tänaval toredaid inimesi kohata.

(autor parandagu mind, kui viltu mäletan)

paari päeva eest sai see blogi nelja-aastaseks. kõndimine peaks juba selge olema ja esimesed tähed ka. aga rõõmu teevad ikka uued patsimummud, kirssidega sukkpüksid ja kollane lasteridikül.

külalisi on käinud umbes 21 916 korral (loendur vahepeal ei töötanud ja ise olen ka külastanud :P). kõige rohkem külalisi käib esmaspäeviti, ametnikud töönädala alustamise blogituuril ilmselt.

sisu osas erilist arengut pole märgata. mõnda asja on lausa piinlik lugeda. aga seegi on ajalugu. rohkem kokkuvõtteid ei tee. tulevikuks lubadusi ei anna. ja sarnaselt enda sünnipäevaga - pidu ei pea.