rongisõit. lugesin lõpuni apelsinitüdruku. suured küsimused üsnagi lääges vormis. minu jaoks liiga lääges vormis. sellegipoolest tänud B-le soovituse eest. vahepeal vaatan aknast välja ja rõõmustan, et see lühike aeg kevadest, kus iga puu ja põõsas on veel isetooni roheline, ei ole veel läbi. linnas olles jääb justkui pool kevade intensiivsusest olemata. rongi aknast on vilksamisi näha, et nurmenukud, varsakabjad ja paiselehed veel õitsevad. ja toomingad juba õitsevad. plen õhtuti tartus nende lõhna tajunud, aga näinud pole ühtegi. varsti on kullerkuppude aeg. see on siis, kui mul tekib alati vastupandamatu igatsus Adraku järele. vaarikavarred ka juba rohetavad. aga meie maal on raudtee areng kuhugi kolmekümne aasta tagusesse väärarengusse pidama jäänud, nii et neilt vartelt diislijääkidega „rikastatud” marju küll sööma ei hakkaks. sellesama arengupeetuse peale olen pahane ka siis, kui klappidest kostvast PSQ-st pool mürasse ära kaob ja sabakont istumisest kangeks jääb. vahepeal meenub, kuidas me tiiuga eelmine kord rongis jõuluvana nägime. tal polnud küll kuube seljas, aga me tundsime ta ikkagi ära. kelluke oli mobiili küljes. aga rongi kõige suurem eelis maanteetranspordi ees on ikkagi see, et saan siin lugeda. ja veel midagi, millele ma veel õiget sõna ei ole leidnud.