käisin täna turul. või turus, nagu siinmail öeldakse. võtsin oma tuhmvalge turukoti (tegelikult on ta enamus aega supermaketikott või kesklinnatoidupoekott. pärit üldse rahvaraamatust) välja ja hakkasin sinna asju koguma. söödavaid. mahejogurtit ja mahekohupiima (väikse turuhoone tagumises nurgas on pajumäe talu lett). talvenaudingut ja poolkärbatand tomateid.

õunamüüja käskis seemned ka ära süüa. ma ütlesin, et pritsimata õuntel loomulikult söön. mispeale ta kohmetus, kuid kogus end kiiresti ja kiitis kaupa koduaia õunteks. ta kas ei teadnud, mida pritsimine tähendab või siis käib kevaditi keemiaga oma pungas viljapuud üle. sügisele omase pessimismiga kaldun pigem viimase poole. aga kui positiivsemast küljest vaadata, siis pessimismi jätkub loomulikult igasse aastaaega.

kolm peipsi sibulat ostsin ka. ega mul neid väga vaja ei olnudki, aga et laupäevaromantika täielik oleks, tahtsin teha ka ühe justkui-kodukandi tundega žesti. õigupoolest mäletan lapsepõlve peipsi äärest rohkem kurke, punaseid sõstraid, kollaseid vaarikaid, martsipaniõunu ja pisut hilisemast ajast aguirre tänava aia valgeid klaare.

turulettide vahel uidates silmasin kaalikaid. meenus, kuidas ma luksis olles unistasin kaalikast. seal sellist vilja ei tunta. ostsin siis ühe väikse kaalika ka. ja oligi kott täis (ma teadlikult ei soeta endale suuremat kotti). seda, mida ma sinna otsima läksin - pirne - ei saanudki.

tagasi tulles puudus vaid mu korviga ratas, et idüll täielik oleks. aga ega ma olekski jaksanud haigusejärgsete nappide jõuvarude tingimustes sellega riia mäest üles vändata.