on tahtmine taevariik
ja saamine riigi piir

selle maapealse paradiisi
pikk viltune valguskiir


Üdi

Juhan justkui aimas, et siin tuleb sellistki, mida vene ajal ei olnud. Sest kordan: vene ajal oli rindejoon selge ja kindel. Kottimine oli rabe, toores ja nõme - nii nõme, et sellest sai omal kombel ülegi olla. Nüüd aga ähvardas kottimise olemus muutuda. Sind kotitakse nii, et arugi ei saa.
Mihkel Mutt; Juhan Viiding - Eesti Hamlet; Sirp 28. mai 2004

ei olegi midagi lisada... või siiski: lugege seda artiklit. ja Viidingut loomulikult!

väike avansi keiss jälle. tegime kerliga diili, et mina lähen tema asemel eksamit valvama ja tema tööle, tingimusel, et ta teeb tänase (reedese) päevaga kõik töö ära ja siis laupäeval magab. sattusin peale oma 19-tunnist transsi väljamagamise ideest nii vaimustusse, et propageerin seda nüüd kerlile kõvasti. no on ju ära teeninud ka, kui tegi oma lõpuaarvestuse ära. täna tegi kerli isa siiski meile tünga ja kutsus ta laupäevaks maale. magamisest vist suuremat asja ei saa, aga metsas ringi konnata saab ta küll. oi ma olen nii kade. tahan ka metsa. ja mere äärde... ohhhh

aga seal eksami ajal seda rahvast vaadates taipasin, et mul ju endal see aine veel võtmata, järgmine aasta plaanis. siis saab küll tore olema - ise teen eksamit ja samal ajal valvan seda ka! selleks ajaks on see ju ametlikult mu töökohustus.

tundub, et 10. juunil tuleb filmiklubi hooajalõpuüritus - kauaoodatud tegija Ilmar tuleb oma sopakat "killing tartut" näitama. oi see on sheff! mu lemmikkaader sealt on siiani see koht, kus kahe stseeni vahel on lihtsalt suurplaan metronoomist mis mingil luht lento kiirusel tiksub paar sekundit. aga see on nii halb film, et seda lihtsalt PEAB vaatama! :D

siin konvendis on praegu tunne nagu oleks kuskile simmani harjutusse sattund. akna taga käivad JK superstaari proovid. no vabandage väga, aga noodid võiks ikka toas selgeks õppida enne, kui väljale kõlakasti karjuma lähed. ma saan aru, et soundi proovi on vaja teha ja siis võib esialgu mustalt välja kukkuda, aga näe, kuidas ewert saab nii laulda, et ei kriibi kõrva! (ise tüüp veel visati otsast välja, aga laulab küll)

oi näe, kes meil siin on: vil! Maria. mõttes sahistan jalgu :D

peale 19 tundi und... siuke tunne kohe, et teeks midagi :P

uhhh! filosoofia-maraton on selleks korraks siis ühel pool. kuidagi teldersi-aegne tuttav tunne tuli, kui öö läbi kirjutad asjast, millest loodad end midagi aimavat, aga iga reaga saad enam ja enam aru, et ei tea tegelikult ikka midagi. derrida. la déconstruction est la justice. tundub pretensioonikas, eks? ilma hüüumärgita, kusjuures. lihtsalt konstateering, lakooniline ja emotsioonitu. siisku põhjendatud. aga ma tõesti ei taha sellest rohkem kirjutada. ma loodan, et see, kes seda käkki nüüd loeb, ei pea piinlikkusest oma kabinetivaikuse laua alla vajuma. ettekandega läks iseenesest hästi, unustati mind ära ja sain viis minutit seminari lõpust suure nihelemise peale.

hoopis rohkem meeldib mulle see, et sain kätte oma kaks vana esseed, mille olin juba loojakarja kirjutanud (avastasin, et mu sahver-postkast (väärtusliku kraami säilitamiseks) oli hingusele saadetud peale seda, kui ma polnud seal üle kolme kuu käinud). mingi ime läbi leidsin aga oma kirjatükid erkki postkastist üles. küll on tore, et leidub veel inimesi, kelle mailboxi ei ummista iga päev 65 kirja kõikvõimalikest listidest, spämmist ja otsatul hulgal sõprade kirjadest, kes tingimata sulle püsivalt oma tähelepanu osutavad...

oi, skiso. kuulen kõrvus selgesti neid kitarrihelisid, mis märku annavad, et kohe-kohe vistakse raamatukogust välja. point on aint selles, et ma olen juridicumis. aga ma arvan, et ma lähen nüüd koju magama :P

Kutsud kedagi kontserdile. Oma koori kontserdile. Ta arvab, et ta üritab tulla. Helistab pool tundi enne algust ja küsib pisut süüdlaslikuna kõlava häälega, kas ma olen väga pettunud, kui ta ei tule kontserdile. Hehh! TEMA jäi ju heast asjast ilma. Oli, jah, hea asi. Lahe seik oli teise laulu ajal, mis oli fonoga. Keset laulu läks järsku vool ära. Vana kiriku elektrisüsteem lihtsalt ei pidanud vastu ja viskas korgid välja. Kõik läks pimedaks ja saundsistem jäi vait. Koor, loomulikult, ei teinud teist nägugi, laulis edasi, nagu sellised eriefektid olekski ette nähtud. Sedasorti tehniliste ükskikasjadega võiks ju jätkata, aga see ei olnud selle ürituse point. Jumal igatahes ruulib täiega! Täna! Siin ja praegu ja väljaspool aega!

pisut maisemad küsimused annavad ka endast märku aeg-ajalt. see mu jalg võiks juba ära otsustada, kas ta nüüd on haige või ei ole. siuke vahelduva eduga siia-sinna tuuleliplus hakkab vaikselt närvidele käima. no mis seal imestada, täpselt samasugune nagu samasse anatoomilisse koosseisu kuuluv pea. tuulepea...

väike pettumuse noot. üldiselt olen ma hinnete suhtes nii ükskõikne, et seda heidetakse mulle juba ette. no tõepoolest, mul on ikka suht savi, mis ma mingi asjaõiguse või lepingu eriosa sain. ei mäleta küll. aga kui on tegemist selliste vingete asjadega nagu contemporary legal philosophy, siis on ikka väga mage saada b. ja seda mingi totra feminismi küsimuse pärast, mis polnud üldse teemasse. eino-leino. nüüd tuleb järgmisse üritusse panustada ja derrida'd dekonstrueerida, kuigi ta teeb seda juba ise väga edukalt - tüüpiline mässajate paradoks - lammutada kõik olemasolev laiali (seda kusjuures äärmiselt sümpaatsel moel) ja siis ise sinna samasse ära muganduda ja omaarust midagi rekonstrueerida. la nouvelle vague - mu lemmiknäide selle koha pealt, need vennad on ikka geniaalselt ülbed. :) ja see vana tuttav lyotard'i tekst tuleks ka üles otsida, mille leidmiseks ma eile tulutult kogu oma korteris leiduva paberipahna läbi tuhnisin. tulutult mõistagi. seega - tänase päeva annus akadeemilisust ei ole veel kaugeltki kätte saadud. asugem siis asjakallale - rindele!

ohhh. sess nüristab hävitavalt igasuguse eneseväljenduse võime. ja katsu siis veel eksameid niimoodi teha! pr k eksamil läks compte rendu ikka nii metsa - loomingulisuse soon on kinni keeratud!

siiski, eile avaldusid mõningatel hetkedel teatavad mõtlemisvõime ilmingud. üks hetk jagasin ära, et tõenäoliselt saab kerlist minu ülemus! :D oi see saab tore olema. mina ja kerli sekretär. iccc

pühapäeval siis meie kontsert. misjonikoor. peetri kirikus kl 16. kava tundub päris sümpaatne, osad mu lemmiklaulud on ka sees. ja taidlust tuleb ka. peab valged riided jälle välja otsima.

kevadine laialijooksmise aeg on juba ähvardavalt lähedal. jälle see tunne, kuidas inimesed, kes sulle aasta(te) jooksul armsaks saanud, oled nagu ära harjunud, et nad on siin kusagil olemas, lähevad ühel heal päeval lihtsalt minema. no nad on ju ikka alles, aga mitte enam kusagil siin vaid kusagil seal. aga oluline on vist see, et need "inimesed kusagil seal" on ikka olemas ja see ei muuda nende sõprust mitte kuidagi väheväärtuslikumaks, isegi kui sellel enam aktiivses vormis väljendust alati ei ole. oi, niimoodi ma muutun veel nostalgiliseks. ja kõigest sellest reasoning'ist hoolimata karjud ikka vaikides. ärgeeeeeee mingeeeeeeee ära! njahh. ma ise lähen ka varsti ja teen oma sõpradele samasuguse tünga!

aga kui ma nüüd kohe neid va modern legal philosophy tekste lugema ei lähe, siis tuleb veel suurem tüng. vältigem tüngasid! täna hakkan korralikuks! ;)

nii armas on jalutada vingetuuliseilmases tartus reede õhtul ja siis kohata kaubamaja ees inimest, keda pole iidsest ajast ammu näind. ja mis veel armsam - sind viiakse entrisse ja tehakse selle peale veel kuum tee välja! no tegelt oli suht leige vesi, aga lõpuks sai täitsa jumekas tee. jutuvestmine võttis aga jumet õnneks kohe algusest peale, mis minu puhul ei olegi nii tavaline, aga vestluskaaslasest sõltub ka päris palju (see oli praegu Sulle kompliment, Raivo :) ) Igatahes on omamoodi innustav näha kellegi pisukesest nostalgilisusest kantud akadeemilise vaimu kandja tartu imetlust. tundub, et siin on alma materil lootust saada endale peagi järelkasvu missioonitundega teaduseinimestele. teil veab, järeltulevad põlved! ja mina ei saagi asjast kasu, sest loodetavasti olen selleks ajaks juba oma baki kätte saanud. aga suvel siis loodetavasti ei valita seda kõige nooblimat tallinna söögikohta, kui on minu kord välja teha (ega välisministeeriumi praktikandi positsioon ei anna teleinimeste omaga võrrelda).

täna siis lõpuks hakkasin tõsiseltvõetavalt oma filosoofia esseega tegelema. ikka ei tasu inimesi uskuda, kes lihtsalt külvavad umbusku, et ära sa mitte derrida enda tekste lugema hakka, siis on kohe juhe. teate - ei ole! ma ilmselt ei võtnud ka just tema kõige kirvemat teost, aga tõesti huvitav on ja täitsa jälgitav (minu puudulikumast-puuduliku tagapõhja juures igati positiivne üllatus). samas on ikkagi suht kindel, et sellest esseest tuleb üks paras käkk, sest nagu ikka on asi viimasest minutist veel hilisemaks jäetud. aga eks seda siis ole pärast näha.

homme siis oleme tlns vilistlastel külas ja teatrisse viiakse meid ka. fun.

oi, ma olen nii tubli - registreerusin täna tervelt komele eksamile! kõva edusamm senise nulli asemel. kokku oleks sel semestril siis vaja skoor kirja saada 14 aines, päris kõigis õnneks eksamit ei ole.

jällekord on põhjust kristit süüdistada. meelitas mind aurasse. olin endale lubanud, et ei tõsta oma jalga sellisesse asutusse, aga lasin ennast ära rääkida jutuga, et seal ei ole kloori. kloor või mitte, igatahes oli see üks suplus räiges keemias. mu vaesed silmad ja kuivuses kipitav nahk! olin vast ärganuna vist lihtsalt liiga unine, et ära öelda. aga tegelikult oli täitsa nauditav. tundub, et keskkoolist hakkab juba piisavalt palju aega mööda saama, et sealt pärinev totaalne ökatus kõikvõimalike basseinide suhtes näikse taandumas olevat. niiet kui keegi armas sõber tahab mulle teinekordki aura piletit välja teha, siis ma võin selle üle isegi mõelda. :) aitäh, Ellik!

sain täna õelt sellise sõnumi: "Mann on nüüd täieõiguslik autojuht :) palju õnne mulle! oi aitäh!" ja mina vastu: "palju õnne mulle ka, et mul nüüd täieõiguslikust autojuhist õde on!" way to go, mann!!! jätka lõpueksamitega samas vaimus!

tänase päeva elamus - prantsuse keele tunni alguseks jõudis siuke pingelanguse tunne kohale, nagu oleks enda baktööga just valmis saand. töö oli siiski kalle oma. ja erutus oli osaliselt ilmselt tingitud ka vahetult eesootavast exposé närvist. parle'isin neile siis diplomaatia ajaloost un peut. nüüd peaks siis väikse toitumisprotseduuri ette võtma ja siis let's call it a day - asjalikolemine lõpetada!

tundub, et mind just võeti praktikale. suvi on nüüd siis paigas. 19.juuli kuni 28.august umbses büroos päikese eest peidus, murran pead ja näppe rahvusvaheliste lepingutega. seega jääb umbes kahenädalane aeg, kus tuleb kõik puhkamised ära teha ja prantsusemaa väike rännak teoks teha. bretagne müstikat avastada, pariisis natuke nostalgitseda ning lõunas kuumalainet otsimas käia. selle kõige teokssamine ei sõltu kahjuks ainult minust...

lõputöö on jätkuvalt aktuaalne teema. minoriteetide noormees tahtis eile muga kokku saada, et veel mingeid sisulisi küsimusi arutada. aga tal ei olnudki küsimusi (kuigi mu kriitikameel ülteb, et oleks võinud olla), vaid pistis mulle pihku pudelikesed udmurdi viinaga. tänutäheks. vaeseke! ma ei saanud ju talle öelda, et ma ei joo seda asja. aga zhest oli sümpaatne. :)
ja kerli! ta on ikka tegija! ma isegi kujutan natuke ette seda emotsiooni, mis ta eile õhtul juhendajaga kohtumisest sai. viis nädalat sellist meeletut tööd puhtalt usu peale (st ilma sisulise juhendamiseta). no peab ikka küll õndustunne saabuma, kui lõpuks siis juhendaja ka asjasse pisut süüvib ja ütleb, et on väga hea töö. see ON väga hea töö! minu sellekohane veendumus on järk-järgult aina kasvanud :) ja on latt, mille poole jooksma hakata järmisel aastal (loodetavasti et siis mitte sirgelt alt läbi joosta). palderjanipurgi varun ka varakult valmis. ja millalgi peaks kerlile näitama lumekuningannast seda kohta, kus muinasjutuvestja aina ohkab ja röövlipreili talle siirast südamehärdusest noa kõrile paneb. justtäpselt selliseid ohkeid võis eile kerli esituses ohtralt kuulda. minul oli ainult lusikas ja ma kasutasin seda parem jäätise söömiseks ning itsitasin kaasa. :D tähtaeg on siiski alles homme ja sinnamaani annab niimõnegi tööga veel midagi ära teha.

filosoofia seminaris nägime täna, milline peab üks ideaalne ettekanne olema. kumb see neist nüüd oligi... oleneb vist, milliseid kriteeriume kasutada. kaarel rääkis asjalikult ja huvitavalt, isegi minul kui totaalsel majandusfoobil oli põnev. igasugused vandenõuteooriate austajad oleksid sealt kindlasti veel skisofreenilist indu juurde saanud. aga see oligi tänase kahe tähtteose kvalitatiivne iva, et teed julge statementi, aga õige nurga alt, ei lahmi niisama ja tood enesekriitika ka välja. lauri ikka kaval ka - läheb self-determinationilt sujuvalt haudadele üle, nagu erki ütles :) pravo na samopredelenija - geniaalne nõukogude kontseptsioon.

nüüd tuleb ramssi viidetejahile minna - veel viimased ponnistused kerli töös. ning loodetavasti saadab kalle oma asja ka isiklikule kirjatoimetajale. ning siis tuleb ennast jällegi francais' laineleppikkusele reguleerida...

saigi seal vestlusel siis käidud. väljast tundub see maja palju koledam. sees on karm turvasüsteem, aga ilus vaade ning esialgsete vaatluste põhjal lahked inimesed. no muidugi - välisministeeriumis peabki olema mingi teatud miinimumannus läänekultuurilikku viisakust. prantsusmaal hakkas see kiip smailing (nende versioon sellest. aga prantslased on eraldi teema) mulle mingil hetkel närvidele käima. see oli üks asi, miks holland tundus kodune - inimesed käivad tänaval tõsiste nägudega, igaüks oma asja juures, nühivad sust mööda - just niisamamoodi nagu siin. aga kõik muu oli seal võluvalt veider. mis tuletab meelde, et katrele veel haagi reisikiri tegemata. tuleb kunagi.

praktikavestlusest siis veel. vaade seal toas oli tõsiselt tasemel (peaaegu sama hea, kui mu kunagises toas telemajas). "pinnisid mult välja", et kes ma selline olen ja mis ma sealt tahan. lõpuks siis selgus, et ikkagi rahvusvahelised lepingud. endast rääkisid ka, et mis tegelikult nende büroode nimede taga peitub. (ühes teises asutuses pidavat olema jänese-jõu ja karu-aru büroo, kus räägitakse jõu kasutamisest ;) ) aga tegelikult ma ei saanudki päriselt aru, kas ma siis olen nüüd praktikale võetud, või oli see lihtlast siuke esialgne-enesenäitamine-teiste-vaatamine. eks ma siis ootan maili. ilmselt kaua (nagu teavad kõik, kes on välisminni kandideerinud) :D

pühapäev oli vinge. jooksin peale kirikut kerli juurest ja kodust läbi ning bussi peale. enne uurisin netist järgi, et düreri näitus kadriorus on veel kella viieni lahti. kiire. kolmveerandnelja paikku jõudsin tlna ja siis kõveraid kadrioru tänavaid pidi kapates lossi (tuleb välja, et kerli ei teagi kõiki oma kodukandi tänavanimesid;) ). näitus oli mega. graafika on mind alati millegipärast võlunud ja mulle täitsa meeldis, et seal peale kahe õlimaali (mis olid tegelt näituse põhjus) oli muljetavaldav gravüüride väljapanek. suhteliselt kunstivõhikuna tekkis küsimus, et miks on pühaperekonna piltidel mingid loomad - nt püha perekond pärdikuga või püha perekond ja kolm jänest jne. pärdiku pildi juures arvas üks näitusekülastaja (ilmsete kunstiteadmistega nooruslik tegelane, kes ei olnud mitte kitsi neid ka teistega jagama), et hämmastav, kuidas viiesaja aasta tagant vaatab Sulle pildilt otsa pärdik, pealegi veel oheliku otsas, ja vaatab täpselt sama pilguga, nagu viissada aastat tagasi. neil loomadel oli seal siiski mingi süboolne tähendus, aga see oli seletatud mingite võõrsõnadega, mis mulle mitte meelde ei jäänud. väga hea näituse viimase päeva viimasest tunnist vinge kunstielamus.

nüüd on jälle mingi kuklapeavalu ja masendavalt maised kohustused. aga prantsuse keelde lähen hea meelega. ning ilma on ka üle hulga aja meeldivalt sombune.

Seni väljaselgitamata segastel asjaoludel tekkis eile õhtul mu arvuti skriinseiveriks tekst: “taahaaan trummmiiiiii-bassssiiiii!!! apppiiiii!” kuulasin R2-st circulationit volüümi nupp põhja keeratud. ja katus läks sõitma. eks teatav eelsoodumuse laks oli ka: olin selleks ajaks enam-vähem 24 h mänginud filoloogi (miks ma neid küll ei kadesta!!!) teemal “minjorjitjeedide kajitse ess-err-juu’s”! uvitav, kes see oli, kes mulle ütles, et see võtab umbes ühe tunni! :P aga tegelikult on keelemängud toredad...
ja mu õel on täna eksam. mann ja kiku, põruge siis ikka korralikult!

kirjutan jälle iseendale. muhv. esmalt, ei saa kurtmata jätta, et välisministeerium valis ikka nii "õige" päeva minu praktikaintervjuule kutsumiseks - esmaspäev 10. mai - tundnub rahvusvahelise õiguse valguses ainuke asjalik päev aasta jooksul tartus. räägivad, et siis on kaitsekolledzhis rahvusvahelise õiguse päev. igatahes pidime me sinna täies koosseisus recent developmentsi rahvaga minema. aga nüüd ma ei saagi. "tüüpiline!" tahaks karjuda. aga tegelt on vist nii, et iga päev on mingis mõttes asjalik, enamus päevi aastast oleks sama halb valik, lihtsalt see üks, mis välja valitakse, hakkab silma. ikkagi tundub siin mingi väike saatuse iroonia sees olevat. ja üleüldse peaks point hoopis selles olema, et mind ikkagi KUTSUTI, mis on ju tore...

niiet täna siis jalgpall. selle peale poleks nagu tulnudki... eesti asi

lõputöö tundub aktuaalne teema olevat. kõik millegipärast tunduvad lainel olevat. isegi erki ;) ega minagi siis teisiti saa. seekord siiski mitte enda oma. üks tegelane suras mulle kaela kellegi baktöö keelelise korrigeerimise - geniaalne - andke siuksed ülesanded ikka düsgraafidele! nüüd ma siis tean, kuidas meil siin kandis asjad käivad. ja avanss??? äkki see avanss peaks hoopis teiselt poolelt tulema? ning see pidavat tund aega võtma. no-mai-tea! mul võtab nt kerli töö ÜHE ptki lugemine juba tunda ega. lugemine. ning ms täna loen ma kõiki kolme, punane pliiats kästi ka kaasa võtta. vastutusrikas. aga eks ma jrgm aasta teen tagasi. ja kui tagasi ei saa teha, siis teen edasi! :)

juridicumi rmtk üllatas täna meeldivalt. sain sealt oma derrida esse jaoks ühe isegi asjakohasena tunduva raamatu. tervelt ühe. ja see oli seal isegi olemas ning isegi laenutati mulle koju!!! kuidas ma seda kohta küll armastan. esseed oleks vaja kirjutada...

eile öösel lugesin jälle mängukaartide saladust. geniaalne mees. sedakorda ma mõtlen seda päriselt (mitte et ma alati ei mõtleks). seda raamatut ei saa kuidagi käest panna, sellepärast ta mul ongi laua peal, kui ma loen. tahaks ise ka väike hans thomas olla. ma arvan, et ma tunnen ka paari elusuuruses hans thomast. nad pole küll enam vist päris kaheteistaastased, aga nt kaspar on üks väike vanainimene, kelle kunstnikuhingest, inspireerivast mõttelennust ja nii hämmastamapanevast siirusest satub minusugune rikutud "noortäiskasvanu" paratamatult vaimustusse. ehk õnnestub sel aastal temaga jälle mõned suveöised filosoofilised jalutuskäigud põhjasaaremaa külavaheteedel maha pidada.

aga nüüd asja juurde. grammatikaintuitsioon tuleb kusagilt välja kaevata ja aktiveerida. ning siis humanitaarset interventsiooni ohjama.

nonih, nüüd olen ma siis kah langenud. sellesse võrkku. ega ma ei süüdistagi kedagi. tegelt vist peaks. no kalle ütles, et kõiges on süüdi vanemad, sest ma olevat siia ilma ka liiga hilja sündinud ja sellepärast jäängi igale poole hiljaks. aga no kalle räägib üldse igasuguseid jutte, nt täna selles kohvikus, mida kõik juurakad "armastavad" ütles, et ius cogens normi tekkimiseks ei peagi opinio iurist olema. teeme nii, et sellest praegu rohkem ei räägi. igatahes olime me kõik ühelmeelel, et ritsik on ikka üle igasuguse piiri!!! ja nüüd üks väike keeleharjutus frankofiilifele: un chasseur sachant chasser sans son chien est un bon chasseur. või siis: tu veut tout? tu prends tout! pourqoui te tourmentes-tu? ja nüüd öelge seda hästi kiiresti ja ilma pausideta!

bonne nuit à tous!