uhhh! filosoofia-maraton on selleks korraks siis ühel pool. kuidagi teldersi-aegne tuttav tunne tuli, kui öö läbi kirjutad asjast, millest loodad end midagi aimavat, aga iga reaga saad enam ja enam aru, et ei tea tegelikult ikka midagi. derrida. la déconstruction est la justice. tundub pretensioonikas, eks? ilma hüüumärgita, kusjuures. lihtsalt konstateering, lakooniline ja emotsioonitu. siisku põhjendatud. aga ma tõesti ei taha sellest rohkem kirjutada. ma loodan, et see, kes seda käkki nüüd loeb, ei pea piinlikkusest oma kabinetivaikuse laua alla vajuma. ettekandega läks iseenesest hästi, unustati mind ära ja sain viis minutit seminari lõpust suure nihelemise peale.

hoopis rohkem meeldib mulle see, et sain kätte oma kaks vana esseed, mille olin juba loojakarja kirjutanud (avastasin, et mu sahver-postkast (väärtusliku kraami säilitamiseks) oli hingusele saadetud peale seda, kui ma polnud seal üle kolme kuu käinud). mingi ime läbi leidsin aga oma kirjatükid erkki postkastist üles. küll on tore, et leidub veel inimesi, kelle mailboxi ei ummista iga päev 65 kirja kõikvõimalikest listidest, spämmist ja otsatul hulgal sõprade kirjadest, kes tingimata sulle püsivalt oma tähelepanu osutavad...

oi, skiso. kuulen kõrvus selgesti neid kitarrihelisid, mis märku annavad, et kohe-kohe vistakse raamatukogust välja. point on aint selles, et ma olen juridicumis. aga ma arvan, et ma lähen nüüd koju magama :P