saigi seal vestlusel siis käidud. väljast tundub see maja palju koledam. sees on karm turvasüsteem, aga ilus vaade ning esialgsete vaatluste põhjal lahked inimesed. no muidugi - välisministeeriumis peabki olema mingi teatud miinimumannus läänekultuurilikku viisakust. prantsusmaal hakkas see kiip smailing (nende versioon sellest. aga prantslased on eraldi teema) mulle mingil hetkel närvidele käima. see oli üks asi, miks holland tundus kodune - inimesed käivad tänaval tõsiste nägudega, igaüks oma asja juures, nühivad sust mööda - just niisamamoodi nagu siin. aga kõik muu oli seal võluvalt veider. mis tuletab meelde, et katrele veel haagi reisikiri tegemata. tuleb kunagi.

praktikavestlusest siis veel. vaade seal toas oli tõsiselt tasemel (peaaegu sama hea, kui mu kunagises toas telemajas). "pinnisid mult välja", et kes ma selline olen ja mis ma sealt tahan. lõpuks siis selgus, et ikkagi rahvusvahelised lepingud. endast rääkisid ka, et mis tegelikult nende büroode nimede taga peitub. (ühes teises asutuses pidavat olema jänese-jõu ja karu-aru büroo, kus räägitakse jõu kasutamisest ;) ) aga tegelikult ma ei saanudki päriselt aru, kas ma siis olen nüüd praktikale võetud, või oli see lihtlast siuke esialgne-enesenäitamine-teiste-vaatamine. eks ma siis ootan maili. ilmselt kaua (nagu teavad kõik, kes on välisminni kandideerinud) :D

pühapäev oli vinge. jooksin peale kirikut kerli juurest ja kodust läbi ning bussi peale. enne uurisin netist järgi, et düreri näitus kadriorus on veel kella viieni lahti. kiire. kolmveerandnelja paikku jõudsin tlna ja siis kõveraid kadrioru tänavaid pidi kapates lossi (tuleb välja, et kerli ei teagi kõiki oma kodukandi tänavanimesid;) ). näitus oli mega. graafika on mind alati millegipärast võlunud ja mulle täitsa meeldis, et seal peale kahe õlimaali (mis olid tegelt näituse põhjus) oli muljetavaldav gravüüride väljapanek. suhteliselt kunstivõhikuna tekkis küsimus, et miks on pühaperekonna piltidel mingid loomad - nt püha perekond pärdikuga või püha perekond ja kolm jänest jne. pärdiku pildi juures arvas üks näitusekülastaja (ilmsete kunstiteadmistega nooruslik tegelane, kes ei olnud mitte kitsi neid ka teistega jagama), et hämmastav, kuidas viiesaja aasta tagant vaatab Sulle pildilt otsa pärdik, pealegi veel oheliku otsas, ja vaatab täpselt sama pilguga, nagu viissada aastat tagasi. neil loomadel oli seal siiski mingi süboolne tähendus, aga see oli seletatud mingite võõrsõnadega, mis mulle mitte meelde ei jäänud. väga hea näituse viimase päeva viimasest tunnist vinge kunstielamus.

nüüd on jälle mingi kuklapeavalu ja masendavalt maised kohustused. aga prantsuse keelde lähen hea meelega. ning ilma on ka üle hulga aja meeldivalt sombune.