nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees...

eilsest afganistani õhtust sai maailma õhtu.

tänase päeva nael oli prantsuse kultuuri ja ühiskonna loeng. õppejõud küll üritas väita, et see ülevaade majandusest on kohutavalt igav ja ta püüab sellega kiiresti ühele poole saada. kuid see polnud igav. seal loengus õpib palju. ja mõnusat äratundmisrõõmu on ka palju. kuid asjal on ka tugev esteetiline külg. ma olen küll prantsuskeelsetes maades elanud, nii et see keel igapäevase asjana ei ole mu jaoks midagi erakordset, aga kuulata tõeliselt ilusat prantsuse keelt - sellist intelligentset ja mõningaste kõnekeelsete nüanssidega, sellisekõlalist, mida ükski mitte-prantslane eales jäljendada ei suuda - on ehe nauding. muidugi peab asjal ka sisu olema, poolteist tundi jama ikka ei viitsi kuulata, olgu see kui kaunikõlaline tahes.

err uudised: "uutes mercedes linnaliinibussides on 32 istekohta ning 54 seisukohta." kui asjalik!

täna jäid jäädvustamata täiesti imelised kaadrid raadilt, emajõe äärest ja supilinnast, sest välja minnes ei viitsinud fotokakotti kaasa vedada. mälupildid on seda kirkamad.

vanade aegade radu jätkates läksin pühapäevasele kohvikus istumisele vildesse. tellisin traditsioonilise vanaema koogi ja kakao. enam sinna ei lähe ja neid ei telli. aga kätte sattunud intervjuu veiko õunpuuga oli väärt lugemist. selle jätkuks on õhtuses plaanis sügisball.

mõne korruse jagu allpool käib järjekordne simman. "ahh, ühikaelu rõõmud," mõtlen. eile, kui kella ühe ajal magama otsustasin minna ning samasugune sündisimman sealt kostis, mõtlesin igasugu plaane välja.

laias laastus on kolm võimalust. 1) kohandada oma eluviise ehk igal reedel ja laupäeval hommikuni pidu panna (vahest siiski mitte heliliselt siia tuppa ulatuvas asutuses). 2) kolida igaks nädalavahetuseks minema. 3) leppida olukorraga ja uinuda vaikse kirumise saatel. ma ei ütle, millise variandi ma valin.

on veel üks idee. mobiliseerida ühika siinpoolse tiiva elanikud kodanikualgatuse projekti "laseme tülika asutuse pankrotti!" selleks tuleks neile teha regulaarselt suuremas väärtuses külmi arveid. helistada varustajatale teatades, et nad on vallandatud. sokutada köögi poolele salmonella või siis heausksete klientide suhtes veidi säästvam bakter...

umbes selle koha peal jäin eile magama. täna on kell 21.59 ja kurjad plaanid hakkavad jälle peas tiirlema.

on aeg pilvedest alla astuda ja reaalset elu elama hakata. ehk siis kool ja töö. kool ja töö. kool ja töö.

avalöök oli siiski pehme maandumine. käisin täna esimeses hispaania keele tunnis. ja esimses nüüdisteatri loengus. juura kadalipu läbinu jaoks tundub ikka täitsa müstiline, MILLE eest on võimalik saada 2 AP! teed midagi, mis tundub otsekui preemiana ei millegi (kusjuures pole teada, mille) eest ja siis selgub, et see asi ise ei olnudki veel preemia. aga mitte punktide pärast ei võtnud ma seda ainet. noja keskmine juurakas ei satu elu sees sellise aine loengusse ka mitte. kõigi õnneks.

päriselt hard core'iks läheb siis, kui jõuab päriselt kohale teadmine, et magistrieksam ja üks teine eksam on püütava kraadi paratamatused. 40 AP töö kirjutamine on selle kõrval helesinine unelm.

läksin täna linna peale, vaatama, kuhu jalad viivad. peamiselt sellepärast, et poolhämarast ühikast pääseda ja eelmisest semestrist võlgu oleva eksami tarvis õppimisest viilida.

jalad viisid üle turu silla anne kanali äärde, kaskede vahel käänlevat liivahalli rada mööda edasi. varsti jäid jalad seisma ühe kahepalgilise pingi juurde ja tahtsid sügispäikese paistel puhata. hall-valge vesi ja kole tigutorn. mööda jalutavad nooremad ja vanemad vanaemad lapsevankritega, mõned võib-olla emad ka.

tõmbasin kotist välja äsja ülikooli raamatupoest ostetud värske rõhu viimase numbri ja asusin autorite lehekülge sirvima. hetke pärast astus pingi juurde punases jopes helehallide keemilistega proua. ka üks lapsevankriga vanaemadest. ta kõnetas mind, kuid minu kõrvus lõugavad baltika kogumiku avangardsed helid summutasid ta küsimuse. võtsin klapid kõrvast ja jäin küsival pilgul talle otsa vaatama.

"mozhno? ja nje budu meshat," lubas proua ettevaatlikul lahkel pilgul.
"Jaa-jaaa, muidugi!"
proua istus pingi otsale seljaga minu poole ning võttis mitte segamise lubadust tõsiselt. süvenesin uuesti värskesse rõhku ja kadusin ära lavaka dramaturgia tudengite kirjatöödesse.

päikse poolt soojendas päike pehmelt jalgu. varju poolelt kiusas jahekas tuul. proua istus pingi otsal ning kõigutas end otsekui mõttelises muusikas laskmata silmist vankris olevat maimukest. veidi aja pärast tuli pooliku jalaga tuvi läbi liiva sumades palakesi norima. piidles meid üsna tükk aega, kuid sai lõpuks aru ja läks minema.

lõpuks sai baltikast jaga jazzist. tõusin püsti ja lahkusin teisele poole.

majapidamiskunst

tuli ära - esimest korda tartus küsiti minult dokumenti. bioloogilise vananemise algusse jõudnud naisterahva jaoks on see muidugi kompliment! :) käisin sin cityl. üle kes-mõistab-kokku-lugeda-mitme-aja. põlvkond on ikka selgelt vahetunud. kui "vanasti" võis sellistel üritustel näha palju poolpaljaid kolmeteistaastasi tütarlapsi, siis nüüd oli seal palju noori poisse. küll mitte kolmeteistkümneseid. ja ma siiski ei olnud seal sugugi kõige vanem inimene. "repertuaar" oli ka vaid ühe ainsa erandiga (together) tundmatu, kuigi hospitali märgi alt tulev käekiri on teiste hulgast kohati suht jälgitav. see üritus oleks võinud sama hästi olla ka mis tahes euroopa linnas - mitte ühtegi tuttavat nägu garanteeritud!

draama selleks korraks otsas. viimastest päevadest.

reede. "kajaka" teemalise konverentsi asemel oli arutelu ring, kus andres noormets tähtsat teooriat rääkis ning siis kristian smeds boheemliku ükskõiksusega oma vaatenurka valgustas. suure stanislavskiliku punnitamise ja soome mässajate hea kontrast. :)

"õnnelikud päevad". beckett. festivali projekt. rita raave ja enn põldroos. filmi näinuna ja athena teatrisaal pinkidega tuttavana kahtlesin esialgu, kas ikka lähen vaatama. aga kõik see muutus tühiseks nii pea, kui rita raave rääkima hakkas. ma ei tea, kas olin tookord faiancerie tänava kinos kohutavalt väsinud või on teatri ja kino maagial antud tüki juures mingi oluline vahe, aga teatrisaalis selles esituses oli see tohutult haarav. tõepoolest. ehk on beckettis miski teatriorgaanika, mida filmikeelde tõlkida nii edukalt ei saa.

kontsert "noor ubu". jarek kasar ja jürmo eespere trio (viimasest küll vaid duo). ei tea, kuhu nende muhe ameeriklasest trummar jäi. ei tea, kas see olekski midagi juurde andnud. kummalises ja kummastavas seoses sõnu sellel mehel jätkub ja nad tulevad väga kiiresti suust välja. ubu etendusest alates (nägin selle-aastast versiooni, kus chalice ise ubu mängis) pean ma sellest vennast tunduvalt rohkem, kui varem. liiga fännav siiski ei ole ka.

laupäev.
esimene lugemine. prantsuse uuem näitekirjandus. olivier py ja jean-luc lagarce'i looming. minu jaoks üks oodatumaid sündmusi festivalil. ja täiesti õigustatult. valitud tekstid ja esitused (mirtel pohla, tambet tuisk, julie pouillon) lummasid oma prantslaslikku lumma. lagarce'i teksti "ma ootasin et vihma hakkaks sadama" ("j'attendais que la pluie vienne") loeti paralleelselt kahes keeles. jupi kaupa. see tekitas omamoodi kummalise kaja. samas oli pilt, mis kummagi keele varianti kuulates silme ette jooksis, mõnevõrra erinev. üsnagi erineva meeleoluga. aju töötab imelikult. aga emakeel ja õpitud keeled asuvad ajus ka erinevates kohtades.
lugemistele järgnenud arutelul saime teada palju py ja lagarce'i ühisosast ja erinevustest, seda nii teksti analüüsi mõttes kui nende tausta kohta. lagarce'i stiil on pigem täpselt läbi komponeeritud tekst, kus puutub otsene intriig, kuid mis teksti sisse minnes toimib sõltuvust tekitavalt. py seevast otsekui pritsib sõnu. seda ümber jutustada läheks pikaks ja ebatäpseks.

GEP. no88. peale seda, kui eelmise päeva prantsuse näitekirjanduse üritusel mainis prantslasest žüriiliige jutu sees, et GEP on suurepärane tükk, mis töötab ka inimese jaoks, kes pole varem eesti teatrist mitte midagi kuulnud, olin päris kindel, et see lavastus saab premeeritud. ma ei eksinud.
huvitav, kas see lugu on täitnud oma ülesande juhul, kui vaataja läheb saalist välja ja otsustab, et nüüd on vaja kähku lapsi tegema hakata? või kui ta otsustab oma lapsele hea isa/ema olla? või kui ta esitab (retoorilise?) küsimuse, kuidas sellel trupil lastega lood on ja otsustab siis, et on pointi leidnud?

pühapäevase järellainetusena von krahli “erki ja tiina”. väga lahe lugu. :)

varem nähtud: draamateatri “kodukoht”.

järgmine festivalipeatus: pöff.

draama. kolmapäev. vaadatud: kuressaare linnateatri "loomaaialugu". omasid peab ju vaatama. ja seal oli päris suur saarlaste delegatsioon kohal. üllatavalt hea puändiga lugu. ja hästi välja mängitud. turovski kampa võtt on ka huvitav idee, kuigi võib-olla päris mitte lõpuni arendatud.

"hüppajad". eht koldits. vaatemängulisus ja küünilist filosoofiat pritsib igast otsast.

"vaikne muusika". mikiverile pühendatud tükk draamateatrilt. üsna tavaline draamateatri kammertükk. ainult et see keelpillikvartett seal alguses oleks võinud enne pisut harjutada ka. või noh - vaadakem asja helgemat poolt - esines ka puhtaid noote.

varem nähtud: "kits viiuli ja õngega".

draama. neljapäev. vaadatud: esimene lugemine "koidula veri". sellest tuleb üks intrigeeriv lavastus. aga nagu mäeots pärast ütles - mitte selles pole selle tüki väärtus. vaid seal on elusad inimesed. näis kas nad pärast päris lavastuses (peaks esietenduma järgmise aasta aprillis) ka ellu jäävad.

kooliteatrite festivali kolm paremat. õigemini kaks vaatasin ära. vene absurd rakvere linnanoorte energiaga välja mängitud. vinge!

ja siis tõttasin järgmisel esimesel elugemisele. indrek hirve "oma maapäev". sellest pidavat tulema üks pooletunnine telelavastus seoses EV 90 aastapäevaga. hirv luges ise teksti ette ja kommenteeris vahele, miks keegi sellist teksti räägib ja kust need mõtted pärit on. arhiividest, artiklitest, mälestusteraamatutest. kasterpalu ise hakkab lavastama.

linnateatri "kivid sinu taskutes". väga filmilik tükk. ja räägib filmist. aga miskipärast on mul tunne, et head filmi sellest ei saaks. kahe mehe tükk. korralikult lihvitud. esimene kord, kus ma olen terve etenduse ära vaadanud püsti seistes.

varem nähtud: von krahli "kajakas".

tervisi draama rindelt. teater pulbitseb selle-aastases festivalis melukamalt, kui mullu. isegi pöffi sarnane tunne tuleb vahel. no teate küll sellest ajast, kui pöff veel kadunud sakala keskuses resideerus ning õhus ja igas rakus oli tunda filmipidu. olid ajad...

näis, kas aastate pärast 2007. aasta draama kohta samamoodi saab õhata.
tänase päeva tipud olid "klammi sõda" ja "tosca". "keisri hullus" jäi miskit vajaka, et athena pinkidel istumisest väsinud seljale ja ühest teatrist teise jooksvatele jalgadele täiesti ärkvelolevalt mõjuda, kui need vanemuise rõdu toolidele maha istusid. muu melu käib lihtsalt asja juurde.

kui juhtumisi Mae peaks neid sissekandeid lugema, siis tervisi siit ilmast. aasta eest sai sama festival saatuslikuks tema (enam mitte nii) uuele töökohale. :)

ahjaa. draama festival on ka. algusest jäin ilma, kuna ükski vägi ei sundinud mind kolm päeva enne kooli tartu tulema. piletitega jäin ka hilja peale, augusti alguseks olid põhiasjad juba ammmmmu välja müüdud.
täna oli "sõdur". tõsine tükk. tõsiselt hea tükk.
"vanaema juures" magasin maja, kuna lühinägelikud silmad vaatasid raekoja kella valesti. needsamad silmad on juba punased, aga lähevad ikkagi veel athena pööningule öist tükki vaatama. ravenhill - võib midagi tõotada. laval olijad - tõotavad pigem skepsist.
homme on "klammi sõda". ning kui raha ja taipamist jätkub, siis ka mitu muud asja veel.
edaspidi on ainus kindel asi "erki ja tiina", mis kevadel õnnetult nägemata jäi. nüüd ongi odavam. ja loodetavasti ei jää erki haigeks.
ülejäänu tuleb spontaanselt. sõltub pisut ka sellest, kas loenguid on või mitte. see aga sõltub sellest, kui keegi seletab mulle ära õppenädalate nummerdamise niimoodi, et see mulle meelde ka jääks. seitsme aastaga ei ole mu numbrivõõras aju sellele pihta saanud. või noh, unustab kohe ära.
tuba on külm.
aktuselt lasin dekaani kõne poole pealt ehk siis päris alguses jalga.
üks eksam on vaja kindlasti ära teha.
kõik need tõbised-töised inimesed võiksid terveks saada. tunnen end linnapeal juba nagu rebane - kõik puha võõrad näod.

olen nüüd siis ühika elanik. viimane aeg ära proovida. üle kaarsilla kaare on käidud. eksamilt läbi ka kukutud. enne magistri lõppu tuleb ikka kõik õige tudengi tunnused kätte saada.