mingitesse total-meikõuver ja pimp-mai-raid saadetesse "klientide" valimine ei käi mitte selle järgi, kui rämps maja või auto kellelgi on. hoopis kutsutakse inimesed auditionile ja võidab see, kes oskab kõige valjemini-emotsionaalsemalt-seksikamalt-ülepingutatumalt-ameerikalikumalt karjuda oo-mai-gaaaaaag-ai-käänt-biliiv-it :P

telderdajad teevad sel aastal siis filosoofilist-eetilist-altruistlikku kaltsuka-kaasust: Case concerning Treatment of Humana: Arcadia v. Utopia.

tahaks ka...

kenjaalsed itimehed :P:P:P - tüüp, kes naabritele neti sisse pani (samast firmast, mis minul, sest "kartellikokkulepetega" on linnaosad teenusepakkujate vahel ära jagatud pmtslt), oli heaks arvanud minu kaabli lihtsalt välja tõmmata. number peal ja kõik nagu peaks ju selge ja loogiline olema. aga ei. ja selle lolluse pärast pidin mina viis päeva ilma netita-telekata olema (maksan selle eestu ju ometi!), firmat taga ajama, et tehke-midagi-see-ei-ole-normaalne ning täna hommikul kaks tundi passima, millal onu kohale tuleb ja avastab, et oi näe, kaabel koridoris välja tõmmatud. tahaks näha, kui nad mulle selle eest veel arve ka saadavad.

watch out - you're being watched! and heard.

viimase pisut vähem kui poole aasta jooksul loetud ilukirjandust ühendavad mõningad olemuslikud jooned. kõikjaolev võim, indiviidi tähtsusetus, ühiskonna-/võimustruktuuride ja veel millegi võitmatu kõikehaaravus, vastuhakk ja alistumine, paratamatus. loetud said dostojevski idioot, orwelli 1984 ja loomade farm, bulgakovi meister ja margarita, kafka protsess.
üldse on vist viimase aasta jooksul rohkem ilukirjandust loetud, kui terve ülikooli peale kokku.

14-17 okt mann ja tiux tulevad siia. :) tuleb hakata kultuuri-, matka- jms programmi koostama. ja mis kõige tähtsam - uued topeltsilmad osta, muidu oleks autosõit liiga ähmane.

minu suurepärane kaks-in-üks teenusepakkuja (kaabel-tv+internet) hoiab mind juba mitmendat päeva kuival. seetõttu sai koristatud, diplomaatiat, sirpi ja pooleliolevat ilukirjandust loetud jms toredaid asju tehtud. niimõndagi jäi ka tegemata, sh siia info lekitamine.

kas mu närvid tõmblevad või maja väriseb. selgub, et mõlemat. kui aknad juba värisema hakkavad, siis ei saa asi pelgalt minu närvides olla. nii ull see asi nüüd ka ei ole. kõrval ehitatakse eib-i uut paleed.

selleaastase cannes'i teine peapreemia (grand prix) ka ära nähtud. jarmusch on geniaalse irooniameelega. polegi vaja muud öelda, vaadata on vaja. broken flowers.

Eesti kaitseväes esimene islamikaplan
/.../Teiste mittekristlike usundite, nagu budistide või maausuliste vaimulikest kaplaneid Eesti kaitseväes ei ole. Põhjused on selles, et kaplaniks saamine eeldab vastava eriala kõrgharidust, samuti peavad nad kuuluma kirikutesse, mis kuuluvad Eesti kirikute nõukokku. /.../


ma ei tea, kas asi on minus või varases hommikus või mõlemas, aga mitte ei saa aru, mis ajast moslemid eesti kirikute nõukogusse kuuluvad... :P

kolmapäeva õhtul käisime Luc ja Jean-Pierre Dardenne'i värskeima filmi "l'enfant" kohalikul esilinastusel, kus belglastest vennaksed rezhissöörid ise ka kohal olid. festivalitunnet tekitamas. film oli selline autorikino peavoolu sorti, selline tüüpiline korralik suure-festivali-võistlusprogrammi-kindla-peale tüüpi film. cannes'is ka vastavalt kuldse palmioksaga pärjatud. hea, aga ei midagi liiga säravat. filmi tegevus keerles justkui lapse ümber, kes kahele "mitte eriti kindlustatud" noorele on ootamatult sündinud. kuid loo "laps" ei olnud siiski mitte see beebi, kelle rollis esines paarkümmend erinevat mõne nädalast last, vaid "kasvuraskustes" värske papa, kellel puudus kõige vähimgi vastutustunde alge, aga siiski mitte pahatahtlik. ta lihtsalt tegutseb ainult hetke ajel püüdes pidevalt lahendada pakitsevat rahapuuduse probleemi ning samamoodi hetke ajel müüb lapse maha ka. see vist on see psühholoogia, et isainstinkti väidetavalt pole olemas, see kasvatatakse ajaga. emainstinkt oli filmis seevastu väga võimsaks tehtud ja natuke mirteli moodi tüdruk esitas seda veenvalt. alguse teatud mõttes idülli kujutavad teismeliselikud üksteise naljakiusamise-hullamise stseenid näisid pisut liiga väljapaistvate traagelniitidega loo arengu tarvis külge poogitud kontrastidena. ja see vee sümboolsus jäi mulle ka arusaamatuks, aga vähemasti autorid siis ütlesid pärast, et see nii on. veel üks asi, mida ma alles pärast aru sain - filmis ei olnud kildugi muusikat, samas selliseid hetki, kus sa oma punases kinotoolis istudes mõtled, et nüüd ma kuulen ainult mürafooni või oletatavat vaikust, oli mõni üksik. pinget oskavad nad luua. kokkuvõttes on ikkagi hea meel, et sinna väidetavalt väljamüüdud saali ikkagi koha sain.

miks peavad siit majast mitu korda päevas helikopterid üle lendama?! justkui valvates selle üle, et me ei unustaks. tänane ilm on ka täpselt selline. njh, lubasin ju, et ei unusta...

jazzusõprade rõõmuks - neumünsteri kohviku apero-jazz jätkub ka sügisel. jõudsin täna sinna umebs pooletunnise hilinemisega ja valge lehena. tunni jagu elamust oli seda tugevam. tunni jagu intensiivset laiska jazzi. laiska tähenduses, et igas liigutusest oli näha, kuidas tüüpidel on tehnika nii käpas, et kogu energia ja tähelepanu läheb otse sisusse ja improvisatsiooni. pluss ideaalilähedane ansamblitunnetus. see on rohkem, kui professionaalsus. neli imemeest: Adrian Wachowiak (klaver, helilooja, sksm), Uwe Böttcher (bass, sksm), Ryan Carniaux (trompet, usa), Perre Hansen 8trummid, lux)- Das linke Pedal. segu ajaproovitud acid-jazzist ja rock-jazzist ning viimase võlu andvast d'n'b jazzist. you do the maths.

täna on üle hulga aja jälle normaalne ilm. hommikul ladistas paksu vihma, nagu ma ärgates lahtisest rõduuksest kuulsin. kodust välja astumise ajaks oli pool tänavat juba ära kuivanud ning sellel õigel poolel jalutades võis päris kuiva jalaga tööle jõuda. praegu ongi siuke mõnus harjukeskmine pilvealune, vasakust servast aimatava häguse päiksega. liiga vara siiski ei maksa igaks juhuks rõõmustada, päeva peale vb selgib ära ja viskab jälle 30 kraadi niisket leitsakut. loodetavasti ma eksin, 23-st täiesti piisab. tglt tahaks olla draamal ja üldse mitte mingeid asjalikke mõtteid mõelda (jutumärgid omal äranägemisel).

luksemburg ja müüdid. vol 3

järgmine müüt – „luksemburg on ju nii hea asukoha peal, kõik reisisihid on käe-jala ulatuses”. reaalsus – luks on üks tõeline logistiline auk. kui tavaliselt saab kõik head ja halvad küljed euroliidu süüks ajada, siis see siin on küll täielik müstika. isegi luksi-brüsseli vahel ei ole kiirrongi (ega ka ühelgi muul suunal), mis tähendab, et kõik rahvahulgad, kes töö tõttu tihti seda vahet sõitma peavad, teevad seda rongiga, mis peatub enam-vähem iga teiba all ja see u 200km-ne ots võtab 3 tundi aega. see selleks, minul ei ole eriti tihti brüsselisse asja, kui siis ainult lennukile minekuks. mis toob meid järgmise asja juurde. siit kuhu iganes ära reisimine on väga kallis, nõuab keerulist planeerimist ja võtab metsikult kaua aega. otselennud on ainult mõningatesse lähematesse linnadesse saksamaal, hollandis või prantsusmaale. isegi mitte inglismaale. põhja-saksamaast ja kopenhagenist põhja poole jäävatest kohtadest rääkimata. no nt kui tahaksin lähemal ajal kiiresti eestisse minna, on variant minna KLMiga amsterdami kaudu, passida seal mitu tundi ümberistumise vahel ja maksta selle eest u 600 euri turistiklassis. mõistlikum on siiski lennata tšehhidega praha kaudu, KUI sa just sellel päeval minna ei taha, kui lendu pole ja on mitu kuud aega ette piletid ära osta ja leiad soodsa pakkumise. märksa odavam ja tudengilikum on minna bussiga frankfurti, sealt raian-airiga õhtul riiga lennata ja riiast öise bussiga hommikuks tlna. tagasi saamine on veelgi keerulisem ja tuleb lennu- ja/või bussi- ja/või rongijaamades ikka tunde ja tunde passida. või siis minna rongiga maastichti, sealt raianiga londonisse, oodata seal hommikuni ning sealt siis edasi easyga tlna. selle variandiga tagasi tulekuks peaks jällegi u terve päeva kusagil lendude vahepeal passima. aga est-airi otselend brüsselisse? alustame sellest, et nende lennuplaan on üksnes ja ainult parlamendisaadikute järgi sätitud ja luksis töötavale inimesele, kes lisaks kõigele muule peab kohale jõudmiseks veel 3 h ronginga sõitma, ei sobi see tööaegadega peaaegu mitte kunagi. keeruline, aeganõudev ja kallis. aga mitte võimatu.

kinnisvaradžungel. see, mis ma lubasin kunagi. alustame põhilisest – nõudlus kinnisvaraturul on kordades suurem, kui pakkumine. mis teeb igast kinnisvaraomanikust ja –büroost tõelised absoluutse võimuga monarhid, kes dikteerivad KÕIKE. hinnad on müstilised – u 30-40 ruuduse kööktoa hinnad luksilinnas algavad 600-700 eurist (enamasti veel kommunaalid juurde). kui tahad veel eraldi magamistoaga korterit, siis alla 1000 euri ei ole midagi teha. ja see ei ole mingi garantii, et see siis ka mingi viisakas koht on. lisaks maksad sa elektri, telefoni, teleka, interneti (kui üldse seda on) ja kindlustuse eest. elukoha leidmine on tõeline loterii – sul kas veab või ei vea. mis peamine, reageerida tuleb väga kiiresti, sest kui helistad kuulutusele päev või paar hiljem, siis on see lihtsalt läinud. odavam, aga keerulisem on üürida otse omanikult, agentuurid võtavad ühe kuu üüri vahendustasu ja mõni mõtleb veel igasugu riukalikke tingimusi sinna juurde. tingimuste üle kaubelda on täiesti võimatu (omal nahal läbi proovitud), selle peale öeldakse kohe, et kui ei meeldi, minge mujale, me leiame hetkega uue üürniku. ja leiavad ka. kui kord juba lepingule alla oled kirjutanud, siis sealt enne tähtaja lõppu enam välja ei saa. enamasti on üürilepingud aasta peale ja enne seda tähtaega saab seda lõpetada vaid juhul, kui sind ametlikult töökoha poolt teise linna üle viiakse. kui muul põhjusel tahad kuhugi mujale minna või pead nt kodumaale tagasi minema, siis maksad üüri ikka (no katsu eesti palgast luksi üüri maksta :P) ja allüürniku võtmine on rangelt keelatud. ja nõnda ikka edasi. kinisvaraparunite riik.

täna on esimene öö üle kolme nädala, kus siin saab magada ilma aknast kostvate lõbustuspargikarjatusteta, glacie'le lähemal asuvates korterites ka ilma hot-dogi-hapukapsa-suhkrupähkli-rasva lõhnata ja muusikamürtsuta, sest see tivoli moodi asi lõpetas eile pauguga oma peo siin ära ja pakib nüüd koli kokku ning kui see plats ükskord sellest kitškolast ja tohutust hulgast rämpsust ära saab koristatud, saab sellest jälle parkla, õigupoolest kolm parklat.

mõned plaanid on ka, lähinädalateks. soolaleivakas (2 kuud peale sisse kolimist :P), viinamarjaistandusse-veinikeldrisse külla, Est-Lux jalkamängu vist ka vaatama. ning siis kohaliku teatri idioodi tõlgenduse tahaks ka ära näha.

poleks arvanud, et seda ühegi euroopa linna kohta ütlen, aga brüssel on veel koledam, kui nyc. päris talutavatest detailidest, kohati isegi mõnedest ilusatest majadest kokku tekib hull kakofoonia, millele lisanduvad räpased-tolmused-haisvad tänavad. protsentuaalselt võttes pidavat see üks rohelisemaid linnu olema, kuid see on kõik parkide ja "parkide" arvelt (iga väiksemngi roheline kruusakõnniteede ja põõsastega platsike on juba park), tänavad on kõledad ja mõttetult kirjud. eurokvartalist ma üldse ei räägi, seda ma vältisin meelega, nii palju kui võimalik. aga miskipärast leidub seal linnas toredaid inimesi, kellega ringi kolada, grillida, maailma asju jahvatada, eesti lauamängu mängida, naerda, mõtteid jagada, rääkida.

Costly love in modern Estonia - näedsa, millega meie maailma pressis uudiskünnise ületame :P

brüsselis lulli löömas ;)

mäletame poole aasta taguseid reportaazhe ja muljeid kagu-aasiast, kus paar päeva peale tsunaamit olid tänavad jälle oma igapäevast elu elavat, kaubitsevat, suhtlevat kihamist täis. tagajärgede likvideerimisega oli kõvasti üpriski ebameeldivate asjaoludega seotud tööd ning see kestab osaliselt ilmselt siiani. nii suurriigid kui igasugused perifeeriad läksid appi ning olid kohalike kummalisest elurõõmust kõige selle katastroofi keskel üllatunud.

pool aastat hiljem uputab looduskatastroof teisel pool maakera üle linna, mille ohutundetud inimesed on ehitanud allapoole merepinda ja seda piirkonda, kus troopilised tormid ja neist suuremad jõud mitte haruldased külalised ei ole. ma ei tea, kas otsida siit mingit mentaliteedi vahet või äärmuslike seisundite inimpsühholoogiat või mida, aga mõned päevad peale katastroofi esineb osariigi kuberner meedias ähvardusega inimesed iraagist toodud tapjasõdurite poolt maha lasta, sest need samad katastroofi sattunud inimesed rüüstavad, põletavad, varastavad, kaklevad, vägistavad - ühesõnaga totaalne anarhia selle kõige halvemas vormis. ma ei tee siit mingeid järeldusi, ma lihtsalt ei saa aru.

luksemburg ja müüdid. vol 2:

bürokraatia – eriti advanced – st täiesti totruseni välja arendatud mõttetusi täis ülistaatiline süsteem ja seda mitte ainult ELi institutsioonides. nt pangas arve avamiseks annad Sa eestis ühe allkirja arve avamise kohta, ühe pangakaardi eest ja kolmanda netipanga eest, kui sedagi. siin võtab arve avamine vähemalt tund aega, tähendab tohutut paberikuhja ja ei-tea-mitut allkirja(ei mäleta, lugemine läks sassi). pangakaarte on kohustuslikus korras vähemalt kaks tükki, mille kätte saamine võtab min 3 nädalat (teist kaarti pole ma siiani kätte saanud ja ei tunne puudust ka). pluss saadetakse sulle pidevalt koju või tööjuurde paberikesi, kus on iga väiksemagi rahaliigutuse kohta sinu arvelt kõik info ära toodud. seadus nõuab ja kui lähed panka ja ütled, et ärge saatke mulle seda, ma olen niigi oma infoga kursis ja need paberid on õudne raiskamine, siis laiutatakse käsi, et seadus nõuab ja te olete ainuke, kes siuske jutuga tuleb ja üldse see käib tsentraliseeritud süsteemi kaudu ja midagi seal ei muutu.

väidetavalt ligi 90% protsenti luksemburgi elanikest on kõikvõimalikud ametnikud vms kontoritöölised. ja jällegi – mitte ainult tänu ELile. luksi riigil endal on ka täiesti võimas haldusaparaat, mis tundub olevat suur sotsiaalprogramm-tööandja. iga väiksemagi asja jaoks on eraldi inimene palgal ning paljud asjad, mis eestisugustes otstarbekuse ideedest „rikutud” riikides on halduslepingutega erasektorilt sisse ostetud, teevad siin riigi või kohaliku omavalitsuse palgal olevad inimesed. nt tänavakoristus, kõikvõimalike arvukate parkide ja haljasalade hooldus, igasuguste hoonete ja objektide valvamine jne-jne. veel üks taoline silmahakkav näide tööpuuduse vähendamise programmist on parlamendi peasissepääsu valvelaud, kus parematel tundidel vaatab sissetulijate kaleakaarte korraga 5 turvameest pluss leti taga istub kaks infojagajat tädi ning kellelgi neist pole õieti midagi teha. luksemburglastest ametnike hulgas ei pidavat ELi institutsioonides pakitavad palgad üldsegi konkuretnsivõimelised olema.

rikutud ida-eurooplasele, kes on harjunud iga kell iga päev suvalisse kaubanduskeskusse minema, on siin raske kohaneda süsteemiga, kuis kõik poed pannakse õhtul kl 6 kinni ja ongi kogu lugu. terve luksi linna peale on üldse kaks kaubanduskeskust kusagil linna servas (üks on tglt linnast väljas), mis on kaheksani lahti. ja siis ongi nii, et poes käid korra nädalas ja ostad 7 päeva jagu toidukraami jms vajaminevat ja tuled sealt koju nagu tõeline koormakaamel (kott on ikka juba väga raske, kui pead korraga 3 piimapakki ostma jne).

tõuaretus ja geenitehnoloogia on tänapäeval nii kaugele jõudnud, et pandad juba sünnitavad kutsikaid. vanasti, kui ma veel maal elasin, siis üldiselt loomad poegisid ja ma teadsin, et kitsedel on selle tulemusel talled, lehmadel vasikad, kanadel tibud, kassidel lihtsalt pojad (kuigi mõned olid emased ka) jne. aga nüüd!? mis järgmiseks - koerad hakkavad munele või kanad poegima?