kolmapäeva õhtul käisime Luc ja Jean-Pierre Dardenne'i värskeima filmi "l'enfant" kohalikul esilinastusel, kus belglastest vennaksed rezhissöörid ise ka kohal olid. festivalitunnet tekitamas. film oli selline autorikino peavoolu sorti, selline tüüpiline korralik suure-festivali-võistlusprogrammi-kindla-peale tüüpi film. cannes'is ka vastavalt kuldse palmioksaga pärjatud. hea, aga ei midagi liiga säravat. filmi tegevus keerles justkui lapse ümber, kes kahele "mitte eriti kindlustatud" noorele on ootamatult sündinud. kuid loo "laps" ei olnud siiski mitte see beebi, kelle rollis esines paarkümmend erinevat mõne nädalast last, vaid "kasvuraskustes" värske papa, kellel puudus kõige vähimgi vastutustunde alge, aga siiski mitte pahatahtlik. ta lihtsalt tegutseb ainult hetke ajel püüdes pidevalt lahendada pakitsevat rahapuuduse probleemi ning samamoodi hetke ajel müüb lapse maha ka. see vist on see psühholoogia, et isainstinkti väidetavalt pole olemas, see kasvatatakse ajaga. emainstinkt oli filmis seevastu väga võimsaks tehtud ja natuke mirteli moodi tüdruk esitas seda veenvalt. alguse teatud mõttes idülli kujutavad teismeliselikud üksteise naljakiusamise-hullamise stseenid näisid pisut liiga väljapaistvate traagelniitidega loo arengu tarvis külge poogitud kontrastidena. ja see vee sümboolsus jäi mulle ka arusaamatuks, aga vähemasti autorid siis ütlesid pärast, et see nii on. veel üks asi, mida ma alles pärast aru sain - filmis ei olnud kildugi muusikat, samas selliseid hetki, kus sa oma punases kinotoolis istudes mõtled, et nüüd ma kuulen ainult mürafooni või oletatavat vaikust, oli mõni üksik. pinget oskavad nad luua. kokkuvõttes on ikkagi hea meel, et sinna väidetavalt väljamüüdud saali ikkagi koha sain.