mäletame poole aasta taguseid reportaazhe ja muljeid kagu-aasiast, kus paar päeva peale tsunaamit olid tänavad jälle oma igapäevast elu elavat, kaubitsevat, suhtlevat kihamist täis. tagajärgede likvideerimisega oli kõvasti üpriski ebameeldivate asjaoludega seotud tööd ning see kestab osaliselt ilmselt siiani. nii suurriigid kui igasugused perifeeriad läksid appi ning olid kohalike kummalisest elurõõmust kõige selle katastroofi keskel üllatunud.

pool aastat hiljem uputab looduskatastroof teisel pool maakera üle linna, mille ohutundetud inimesed on ehitanud allapoole merepinda ja seda piirkonda, kus troopilised tormid ja neist suuremad jõud mitte haruldased külalised ei ole. ma ei tea, kas otsida siit mingit mentaliteedi vahet või äärmuslike seisundite inimpsühholoogiat või mida, aga mõned päevad peale katastroofi esineb osariigi kuberner meedias ähvardusega inimesed iraagist toodud tapjasõdurite poolt maha lasta, sest need samad katastroofi sattunud inimesed rüüstavad, põletavad, varastavad, kaklevad, vägistavad - ühesõnaga totaalne anarhia selle kõige halvemas vormis. ma ei tee siit mingeid järeldusi, ma lihtsalt ei saa aru.