täna hommikul (lõuna paiku tglt) oli selle suve viimane apero-jazz ehk pühapäevaennelõunajazzu kontsert kloostrimuuseumi hoovil. suvise kontserdisarja lõppakordiks mängisid seekord kolm kohalikku edevat poissi, tõelised proffid. asjata neid ilmselt ei nimetata luksi parimateks jazzman'ideks. kui kohati tasakaalust väljas helitehnika ja minu kõrval istunud proua hingematvalt vastik parfüüm (millega ta ka üldse koonerdatud polnud) ning tuuletus sisehoovis otse lagipähe paistev keskpäevane päike välja arvata, siis oli väga sheff kontsert. mängisid vibrafonil, kontrabassil ja trummidel sellist kaasaegset klassikalist jazzi, sellist pisut abstraktsete varjunditega harmooniaga stiili. teises pooles kutsusid nad endale appi ka ühe kohaliku saksi-kuulsuse ning tõmbasid oma stiili-repertuaari klassikalisemasse jazzi, mis esimese osa kõrval tundus pisut vähem elevust-elamust tekitav. aga lisalugu oli jälle selline mõnusalt sürrikiskuv. tenorsaksil on ikka uskumatult nauditav kriipiv-mahe tämber. ning kui loo rütmiteemasid tagurpidi või sünkoopi tõmmata ja trioolidega läbi pikkida, siis tekibki mingi kummastav kaif huugavas peas ja ma juba sulangi. või oli see siis päikesest.