et tähele panna ja mitte unustada – panen kirja. õigupoolest ei olegi sõnu kirja panna. öeldakse, et elu läheb edasi. ja kõik need muud klišeed. mõtlesin nädala jagu päevi tagasi, et miks peab sellise hinnaga meile meie ajalikkust meelde tuletama. teiste arvelt. aga seda hinda ei maksa mitte nemad. seda maksavad meie endi kaitserefleksid, osa meile üleelamiseks ettenähtud varustusest, mis on võimeline meid teenima täpselt seni, kuni oleme valmis. valmis saanud. ja rohkem ei olegi vaja. olgugi sellega raske leppida.