luksemburg ja müüdid. vol 3

järgmine müüt – „luksemburg on ju nii hea asukoha peal, kõik reisisihid on käe-jala ulatuses”. reaalsus – luks on üks tõeline logistiline auk. kui tavaliselt saab kõik head ja halvad küljed euroliidu süüks ajada, siis see siin on küll täielik müstika. isegi luksi-brüsseli vahel ei ole kiirrongi (ega ka ühelgi muul suunal), mis tähendab, et kõik rahvahulgad, kes töö tõttu tihti seda vahet sõitma peavad, teevad seda rongiga, mis peatub enam-vähem iga teiba all ja see u 200km-ne ots võtab 3 tundi aega. see selleks, minul ei ole eriti tihti brüsselisse asja, kui siis ainult lennukile minekuks. mis toob meid järgmise asja juurde. siit kuhu iganes ära reisimine on väga kallis, nõuab keerulist planeerimist ja võtab metsikult kaua aega. otselennud on ainult mõningatesse lähematesse linnadesse saksamaal, hollandis või prantsusmaale. isegi mitte inglismaale. põhja-saksamaast ja kopenhagenist põhja poole jäävatest kohtadest rääkimata. no nt kui tahaksin lähemal ajal kiiresti eestisse minna, on variant minna KLMiga amsterdami kaudu, passida seal mitu tundi ümberistumise vahel ja maksta selle eest u 600 euri turistiklassis. mõistlikum on siiski lennata tšehhidega praha kaudu, KUI sa just sellel päeval minna ei taha, kui lendu pole ja on mitu kuud aega ette piletid ära osta ja leiad soodsa pakkumise. märksa odavam ja tudengilikum on minna bussiga frankfurti, sealt raian-airiga õhtul riiga lennata ja riiast öise bussiga hommikuks tlna. tagasi saamine on veelgi keerulisem ja tuleb lennu- ja/või bussi- ja/või rongijaamades ikka tunde ja tunde passida. või siis minna rongiga maastichti, sealt raianiga londonisse, oodata seal hommikuni ning sealt siis edasi easyga tlna. selle variandiga tagasi tulekuks peaks jällegi u terve päeva kusagil lendude vahepeal passima. aga est-airi otselend brüsselisse? alustame sellest, et nende lennuplaan on üksnes ja ainult parlamendisaadikute järgi sätitud ja luksis töötavale inimesele, kes lisaks kõigele muule peab kohale jõudmiseks veel 3 h ronginga sõitma, ei sobi see tööaegadega peaaegu mitte kunagi. keeruline, aeganõudev ja kallis. aga mitte võimatu.

kinnisvaradžungel. see, mis ma lubasin kunagi. alustame põhilisest – nõudlus kinnisvaraturul on kordades suurem, kui pakkumine. mis teeb igast kinnisvaraomanikust ja –büroost tõelised absoluutse võimuga monarhid, kes dikteerivad KÕIKE. hinnad on müstilised – u 30-40 ruuduse kööktoa hinnad luksilinnas algavad 600-700 eurist (enamasti veel kommunaalid juurde). kui tahad veel eraldi magamistoaga korterit, siis alla 1000 euri ei ole midagi teha. ja see ei ole mingi garantii, et see siis ka mingi viisakas koht on. lisaks maksad sa elektri, telefoni, teleka, interneti (kui üldse seda on) ja kindlustuse eest. elukoha leidmine on tõeline loterii – sul kas veab või ei vea. mis peamine, reageerida tuleb väga kiiresti, sest kui helistad kuulutusele päev või paar hiljem, siis on see lihtsalt läinud. odavam, aga keerulisem on üürida otse omanikult, agentuurid võtavad ühe kuu üüri vahendustasu ja mõni mõtleb veel igasugu riukalikke tingimusi sinna juurde. tingimuste üle kaubelda on täiesti võimatu (omal nahal läbi proovitud), selle peale öeldakse kohe, et kui ei meeldi, minge mujale, me leiame hetkega uue üürniku. ja leiavad ka. kui kord juba lepingule alla oled kirjutanud, siis sealt enne tähtaja lõppu enam välja ei saa. enamasti on üürilepingud aasta peale ja enne seda tähtaega saab seda lõpetada vaid juhul, kui sind ametlikult töökoha poolt teise linna üle viiakse. kui muul põhjusel tahad kuhugi mujale minna või pead nt kodumaale tagasi minema, siis maksad üüri ikka (no katsu eesti palgast luksi üüri maksta :P) ja allüürniku võtmine on rangelt keelatud. ja nõnda ikka edasi. kinisvaraparunite riik.