vaatasin dvd pealt shyeri alfiet. mulle meeldis, kuidas stseenides oli valguse ja värviga keskkonda loodud, nagu karujahis pärnumaal, kus tubased pildid olid pruunikad "must-valged" ja välistseenid sinakad "must-valged". mida tõsisemaks elu läheb, seda rohkem sellest värv välja imetakse. tglt oli selle dvd väärtus neis rohkearvulistes lisades (making-of, sünnilugu, filmi kommenteeritud versioonid, võttepaikade ehitused, stseenide lahtiharutamised, kustutatud stseenid jne). siukseid dvd-sid on hea vaadata. aga filmi lõpp tõmbas oma peace of mind moraalilugemisega poole alla.

värskeõhumürgitus, elik kohaliku eesti seltsi seltskonna jalutuskäik (7,5 km tõuse ja langusi, treppe, orge ja koopaid liivakiviseljandike vahel) Petit Suisse'is ja pärast väike tshill echternachis (väidetavalt luksemburgi ilusaimas linnas). pluss kuuma õhu pallide show. pildid räägivad enda eest. aga minul neid pole. niiet sinna see jääb. ja nüüd peaks hea ööuni tulema.

ma ei salli: sõna asjaomane :P:S as-ja-o-ma-ne... asjaomane isik, asjaomane kohustus, asjaomased asjaolud, asjaomane ekspertiis, asjaomane vaidlus, asjaomane nõue etc-etc. võeeeeeehhhh.

kaks mõistatust, mis iga päev lahendust otsivad: kuidas on see nii, et tlnst väiksemalt lennuväljalt (jah, raske uskuda, aga on tõesti olemas riigi esinduslennujaam, mis on ülemiste omast väiksem :P ) tõuseb igas tunnis mitu boeing 747-400 hiigellennukit õhku ja lendab kuhugi ära minu akna tagant läbi (või nh, olenevalt ilmast - mõni päev ka maanduvad siitpoolt läbi). lendavad piisavalt madalalt, et tiibade alt läbi käiva õhu kohin müriseb tuppa ära, aga piisavalt kõrgelt, et mitte näha, mis firmaga on tegu või äkki hoopis cargoga. njh.

ja siis teine: miks bussijuhid oma piletimüümise mündimasinast tihti sõidu ajal kõik mündid välja kolistavad ja kuhugi teise karpi või kotti ära peitu panevad? tagasiandmise raha ju ei jäägi siis! aga igas peatuses tahab keegi piletit osta 1.20 eest. njh.

tundub, et tuleb kõik jõud mängu panna (omad ja ülemise korruse omad), et oktoobri viimasel nädalavahetusel eestis käia :);):D

teisel katsel

peale rohkem kui tunniajast ootamist vaatab rohelistes riietes onu su kurku ja ütleb "oi, on küll punane", rõõmustab veel, et näe polegi ühtegi eestlast seni kohanud, kirjutab siis retsepti kangetele antibiootikumidele ja haiguslehe kolmeks päevaks ning selle eest maksad kassasse 57 euri. peale selle lähed sa veel apteeki ja omandad saadud retsepti alusel sealt 37 euri eest endale kolm värvilist karpi igasugu keemiaga, mis su seedimise korraliklt segi keerab. räägitakse küll, et mingi raha sellest maksab tööandja kunagi tagasi, aga ühele algajale luksemburglasele paras laks ikka küll. ja see kõik on veel sellisel juhul, kui ise end haiglasse kohale vead. mis siis veel oleks saand, kui oleks arsti koju kutsunud!? :P

siin ei tasu haigeks jääda. kohaliku tervishoiusüsteemi võib pikalt ja sirgelt parematesse kohtadesse saata. mida ma mõttes teengi. vedasin ennast haigena teise linna otsa arsti juurde. kui keegi korralikult haige on olnud, siis kujutab ette, mis see tähendab. õnnetuseks jäin sinna 5 minutit hiljaks. "meil suletakse kell neli. minge otsige endale teine haigla!" nii öeldigi, otse näkku, haigesse näkku. ahahh! milline teine haigla? ja mis kellani need veel lahti on? ja kuidas sinna saab? neetud! ja kõik mida ma tahtsin, oli et keegi mu kurku vaataks ja ütleks, mis mul viga on ja vajadusel antibiootikume kirjutaks. täiesti võimetuna neile vastu hakkama, enda eest seisma, tulin ära, nutt kurgus. kogu lugu. uut haiglat otsida enam ei jaksanud. näis mis homme saab. ilma rohtudeta muutub see tõbi veel väga riskantseks.

ma ei tea, kust see needus tuli, aga see töötab :P:P:P ärkasin hommikul täiesti talumatu killerkurguvalu peale. ma küll ei näe oma kurku nii hästi, et hinnata, kas on angiin, aga killer on igatahes. mis eriti irooniline asja juures - jälle töölemineku alguses (seekord siiski nädal hiljem). ja kõik apteegid on täna kinni. tuleb soolvesi ja mingi lipt*n-rämps-kummelitee (sest muud mul pole ja kuskilt ei saa ka pühapäeval) appi võtta ja parimat loota. et ei peaks homme kohe sisseelamise alustuseks kohalikelt arstidelt antibiootikume kerjama minema.

ühendasin oma muuseumimobiili täna lõpuks kõnekaardi kaudu otse kohalikku luksgsm-i võrku. niiet kui kellelegi huvi pakub, siis küsige maili teel number. eesti nr jääb ilmselt ka alles, sinna peale võib sõnumeid saata, kui tahtmist on, aga kiiret vastust ma ei garanteeri.

Russia launches patriotism drive

teh show must go on! what next? kaks kohustuslikku vihkamise minutit päevas põõsaspoisi ja volodja ülisuuruses näopiltidega? kommnoorte ekstaatilised paraadid? meie oma sovietskij zapad-is oleme ikka väga rikutud juba.

edukalt sisenemas protsessi, kus inimesed muutuvad kirjutuslaua ja raali nägu, istuvad oma kambris, nokitsevad filemanageride ja "lõuendite" kallal, teevad sõnade tehnikast midagi loetava sarnast (idee poolest, aga kessee ikka aru saab, igatahes mitte need, kelle nõudel peab otsuse kuulutamise päeval kohtusaali ukse tagant igas keeles see sama jutt paberikuhjades olema). midagi sellist.

sisekell hakkab oma normaalsele rezhiimile kohalduma jälle. st mingi valemiga ei ole võimalik kl 11 magama minna. võid ju ennast linade vahele suruda, aga mis sa ikka pooltänavavalgustatud-poolsirmistatud akent või ööhalli lage jõllitad, tundide kaupa. homme peab veel tund aega varem tööle ka minema. üldiselt suht inimsõbralik graafik siiski. kui tuleb leppida kontoritundide kohustuslikkusega, siis igal juhul minusugustele öölastele on poolkümnest poolseitsmeni humaansem, kui tund varasem variant. siia juurde, muidugi, see kohalik rõõm, et kõik (peaaegu kõik) poed pannakse punkt kl 18 kinni ja siis otsi süüa (või ajalehti või bussikuupileteid või telefoni kõnekaarti või ümbrikut ja marki jne), kust tahad. sksmlt nt. siuke heaoluühiskond käib ikka pinda rikutud postsovietile, kes viimasel päeval enne ärasõitu läheb kl 22 prismasse ja ostab veel kohvri, hambapasta ja küllaviimisekommi.

head ööd siis siit R2-tsooni-vibravast elutoast ike*a laua tagant tockerti tänavast.

wtf! tulen õhtul koju ja kuulan netist er-i uudiseid ja selles on 3/4 uudistest EL-ist! :P mida veel! :P igatahes edukalt teel euroökatuse poole sedamoodi.

miljon allkirja ära antud. ilmestav näide - kui eestis lähed panka arvet avama, siis kirjutad alla ühele lepingule ja kaardi kohta vist tuleb üks allkiri veel anda. siin tuleb sama toimingu eest vähemalt 20 allkirja kritseldada ja kaardi saad VÕIB-OLLA 2-3 nädala pärast kätte. jaaaa niiiii edasiiii. ühesõnaga - algaja juppi.

ja siis ma jobu avastasin just netist roaminguid kontrollides, et olen poolteist päeva istunud võrgus, mis kasseerib sms-ide vastuvõtmise eest 2.77. :P tuleb kähku kohalik telefon tekitada. kui lõbus see veel saab olema. :P

kirjutatud pühapäeval amsterdami lennujaamas:

Järjejutt sarjast lennujaam

Schiphol ehk amsterdami lennujaam. Transfer flight. 4 h vahet. Täpselt nii mõttetu aeg, et linna kolama minna ei jõua, aga niisama istuda väääääääga nõme. Igav. Tlns võeti mu seljakott ära, kästi pagasisse panna, sest oli liiga raske. Ei saa aru, käsipagasiga pole kunagi probleemi olnud, enamasti olen just kõik rasked asjad käsipagasi seljakotti ära peitnud. Aga ju siis klm-i fokker on nii väike, et neil peab iga kilo kontrolli all olema. Igatahes – seltsi sõrmusega check-in’i poiss vaatas nõutu näoga ning pidin siis läppari seljakotist välja kaevama ja lihtsalt näppu võtma ning koti ära pagasisse saatma. See tähendab, et sinna läks ka kogu mu plaanitud lugemismaterjal. Lennukis ei antud ajalehti ka. Kõrvaklappe pole ka, et kuulaks arvutist muusikat. Aku saab nagunii tunnikese pärast tühjaks ja toiteplokk on seljakotis, mis kusagil pagasikastis ringi rändab praegu ja loodetavasti minuga samas lennukis ikka luksi jõuab.

Passanger x and y travelling to n – immediate boarding please.we will procede to offload yourr luggage. Passanger yx – please contact the information desk. etc. Katkematult. Seljataga istuvad mingid prantslased, vadistavad ameerikast, kuidas washington oli ikka parem kui ny vms ja mängivad kaarte. Akna taga manööverdavad keskmises suuruses lennukid, klm-i jms värvides. Tln on klm-i jaoks ilmselgelt totaalne geto-sihtpunkt – lennuk saabub shipholis kuhugi pärapõrgu lõppu mingisse suurde cargo piirkonda, kus ümberringi on boeing 747-400 cargo lennukid, lugematul hulgal väiksemaid cargo lennukeid, autod ja angaarid. Ja siis tuuakse reisijad bussiga kuhugi kaugele (liialdamata – see buss sõitis vähemalt 2 km) reisijateterminali.

Internet on siin nii mõttetult kallis, et otsustasin leppida läpparis leiduvaga. Vanadest piltidest pooled on läbi vaadatud, nüki omad ka. Ja teldersi omad ka. Imelik mõelda, et võiks siit majast välja astuda, 10-15 minutiga linna jõuda ja neis samades kohtades ringi kolada. Kanalid ja väljakud, raamatupoed ja plaadipoed, lilleturg, ülikool jne. Aga igaks juhuks ei riski. Taolist jama, mis brüsseli lennujaamas eelmine kord juhtus, pole uuesti vaja.

Ok. 17.08 praegu. 19.40 läheb lennuk. Peaks siin vist natuke veel ringi kolama, jalgus sirutgama, vereringlust ergutama. Vb peaks lugemiseks mõne cahiers du cinéma vms ostma (raamatud on siin poes täiesti mõttetud). Hea vähemalt, et pole jet lag’iga lend.

Järg: cahiers du cinéma õnnestus peale põhjalikku otsimist better houses’n’gardes-ite ja mens’ health-ide vahelt üles leida.

KL1328 17JUL TLLAMS 1345 1525
KL1749 17JUL AMSLUX 1940 2045

ma olen välja surnud.

jälle pole midagi lugeda. mõned klassikud said üle käidud - dostojevskiga lõpetatud, lindgren, orwell, natuke zweigi. ei tahakski sellest maailmast välja astuda.

lennupileteid ikka veel ei ole.

kohalikus soparaadios mängiti ükspäev cruxi päikselisemat poolt. suu pidi lahti vajuma sõna otseses mõttes. a kuna ma parasjagu istusin juuksuritoolis kulupea soengut saamas, siis lihtsalt kergitasin kulme ükshaaval. tublid poisid.

1984

kuulsin köögi akna tagant mingit prääksumist. enne just vaatasin, et jõevesi väreles seal natuke silla pool kohas, mis täpselt varaõhtuse päikese valge peegelduse kinni püüdis. pardipere oli ringkäiku tegemas. ja ega see siis avastamata ei jää - "väike" koer mäks käis jälle parte kargutamas. lärmi kui palju. öösel lärmab see lontu ise, niiet magada ei saa. haugub mis segane selle mägra peale, kes teisel pool jõe kaldas pesitseb ja öösel oma tegutsemisi tegutseb. noja siis muud sõbrad on veel ka.

miks mul on tunne, et ma raiskan oma suve. sellinne mitte-midagi-tegemise puhkus. kõik need valged suveööd kaovad kuhugi ära, tõbisusse, raamatulugemistesse, unedesse. jahedad päiksesed ja vihmased päevad samamoodi. suverammestus. ja töö tuleb järjest lähemale. halastamatu count-down nullib kõik mõtted. kõik jääbki tegemata-elamata. ülejäänu läheb kuhugi mujale.

tõbi külges. teist päeva siruli. täna siiski nii palju inimesem tunne, et sai pisut netis istutud.

ja siis veel - ärge kogu aeg küsige, millal ma ära lähen. ma ei tea veel. küll siis näha on.

ja siis veel - täna võeti mind magistrisse. ja siis veel - tulevane tööandja saatis ametliku kirja.