edukalt sisenemas protsessi, kus inimesed muutuvad kirjutuslaua ja raali nägu, istuvad oma kambris, nokitsevad filemanageride ja "lõuendite" kallal, teevad sõnade tehnikast midagi loetava sarnast (idee poolest, aga kessee ikka aru saab, igatahes mitte need, kelle nõudel peab otsuse kuulutamise päeval kohtusaali ukse tagant igas keeles see sama jutt paberikuhjades olema). midagi sellist.

sisekell hakkab oma normaalsele rezhiimile kohalduma jälle. st mingi valemiga ei ole võimalik kl 11 magama minna. võid ju ennast linade vahele suruda, aga mis sa ikka pooltänavavalgustatud-poolsirmistatud akent või ööhalli lage jõllitad, tundide kaupa. homme peab veel tund aega varem tööle ka minema. üldiselt suht inimsõbralik graafik siiski. kui tuleb leppida kontoritundide kohustuslikkusega, siis igal juhul minusugustele öölastele on poolkümnest poolseitsmeni humaansem, kui tund varasem variant. siia juurde, muidugi, see kohalik rõõm, et kõik (peaaegu kõik) poed pannakse punkt kl 18 kinni ja siis otsi süüa (või ajalehti või bussikuupileteid või telefoni kõnekaarti või ümbrikut ja marki jne), kust tahad. sksmlt nt. siuke heaoluühiskond käib ikka pinda rikutud postsovietile, kes viimasel päeval enne ärasõitu läheb kl 22 prismasse ja ostab veel kohvri, hambapasta ja küllaviimisekommi.

head ööd siis siit R2-tsooni-vibravast elutoast ike*a laua tagant tockerti tänavast.