mätud hoos!

teretulemast mätude kluppi!

vahepeal: sotsiaal-natuurprogramm pühapäeval elik väike suguvõsa kokkutulek seal natukemaad linna pool ühe vähkidega jõe ja tiigi ääres saunaräästa varjus ning õhtune retk harilaidu. majakas tundub iga kord aina rohkem viltu ja torni ronides justkui kõiguks. aga ei ole ju. meri on rannajoont jälle kõvasti korrigeerinud. poolsaare tipp on ära kadunud, vaid vahuselt kokku jooksvad lained on kunagisest mitu sada meetrit merre ulatunud liivaseljandikust alles. ja seal majaka kõrval, kus somnambuuli võtete ajal oli rannavallil kemmerg, on nüüd veepiir. kaev on liiva täis ja korsten ümber kukkunud. järve vesi on soolakas, sest jaanuaritorm murdis sinna sisse (juba teist korda viimase kümne aasta jooksul. kohalikud looduskaitsjad kahjatsevad hävitatud florat-faunat taga). nõmmeliivatee lõhnas ja merikapsas ei olnud veel päris mõru maitset saanud.

imelik lugu küll - ma olen täitsa üksi kodus (kaks koeravolaskit siiski ka). seda juhtub siin majas küll ülimalt harva. peab nautima ;)

tulin täna jälle meretaha. kuivastus oli siis siuke järjekord, et vene ajast saati pole sellist näinud. vähemasti sellest ajast, kui need suured praamid toodi. sõna otseses mõttes. kilomeetrite kaupa jaanipäevalisi tunde ja tunde vihmas ootamas. võlla tee ristini välja. tõepoolest - miks peavad kõik mingi mõttetu pralle-püha pärast ühte kohta minema!?! teisest küljest - kilulinn jällegi oli vääääga mõnusalt tühi ja rahulik.

jälle üks mõttetu jaanipäev. va, et saab poole päevani lebotada, siis voodis teetass näpus filmi vaadata ja edasi lebotada. aga pmtslt on praegu iga päev selline vist. või siis mitte. täna vist teeme remonti natuke.

kokkumäng kajakatega

kõndisin mööda kaarli pärnaalleed kodu poole, pea oli reidioheedi täis. ja õhk oli suve täis. linn tundus ka kuidagi vaikne ja autodeta, kõik on vist juba pühade hirmus maale ära pagenud. kõndisin ikka edasi. päris soe hakkas ka juba ja reidioheed peas läks ikka võimsamaks ja segasemaks. klishee sirelilõhn oli ka täitsa meeldiv. ringkonnakohtu maja nurga tagant paistis manni eelmine urgas. kõndisin aina järgmisest ja järgmisest peatusest mööda ning aina järgmine ja järgmine troll sõitis mööda. this is what you get... when you mess with us... for a minute there, I lost myself, I lost myself...

lõpuks, et mitte ka viimasel trollil lasta mööda sõita, astusin tedres number nelja peale (seal oli üks kileda häälega haukuv poolsuur kutsikas ning siilis läks maha üks tüdruk näpus lf-i kava ja ühe kirde-eesti toiduaineettevõtte reklaamnäks), sõitsin paar peatusevahet ning kõndisin siis edasi. mööda paneelidest, roostes elektripostidest, reklaamsiltidest, sinises valgusvihus kössitavast mõtlikust mehest, lõputust auklikust asfaldist, jändrikest mändidest, ööseks paigale pandud autodest, süljelärakatest ümbritsetud räämas pinkidest, koitu ootavast hahetavast ehataevast, maja ees lõhnavatest poolkibuvitsastunud roosidest. aitab kah.

üks vana asi endale ülestähendamiseks. nükki mineku kronoloogia.

- 27.05 - kutse (no niivõrd-kuivõrd)
- 27.-28.05 - paberitäitmise maraton (stipi avaldus, viisa paberid), lennupiletite broneeringud.
- 28.05 - neetud trt rattamratoni tõttu võtab linnast välja saamine 45 min ja vaatamata autojuhi pingutustele ei jõua õigeks ajaks saatkonda. viisapaberid jäävad järgmist tööpäeva ootama.
- 31.05 - järjekord kentmann*i tänavas (30.06 on mikihiirlastel riigipüha)
- 01.06 - viisaintervjuu. võlusõnad on un ja rvõ - tooge paber ja vormistame viisa ära.
- 02.06 - nükist teatatakse, et stipi fondid on tühjaks tõmmatud ning nad saavad maksta ainult hotelli ja päevarahad, sõidukulud jäävad oma kanda. tundub, et jääb ära. kaks visa tegelast suunavad meid teaduskonda
- 03.06 - profid otsustavad, et me oleme selle ära teeninud (rolleyes*). piletid välja osta, viisastatud passid saatkonnast ära tuua ja kohvreid pakkima.
- 05.06 - minek.
- 06.-10.06 - suveinstituut un-is. mh 09.06 selgub, et päevarahad saab alles tagantjärgi.
- 11.-12.06 - tagasi

saar

nii on!

m,
meretagune

siin me oleme. meretaga. suvitajad. vedelesin kaks tundi päikse käes ja otsustasin, et olen nüüd päevitunud. soovmõtlemine loomulikult. üldjuhul saan sellest vaid punetava naha ja poolpäiksepistese pea ning ei mingit pigmenteerumist (ok, heal juhul mõned tedretähnid jalgadel). aga no mis sul ikka teha on, kui oled värskelt saanud ametlikult kvalifitseeritud juristiks. kui kellelgi nüüd tekkis klishee-mõte juriidilist-nõu-on-ikka-vaja-küsida-vahel, siis lubage siinkohal meenutada seda vana postitust . kõik on endiselt jõus. hääd suvitamist!

BA

blogitud täna õhtul lennukis:

Jälle lennukis. Viimase kahe nädala jooksul on seda juba liiga palju olnud.

Kas lennujaamades ootamisest on villand või jaa?! Siis jäta see vahele. Saabu lennujaama 20 minutit enne lennuki väljumist. Siis kui tablool on sinu lennu järel juba kirjas boarding. Miinus on asja juures, muidugi, see, et jooksed oma kohvriga check-in’i, mis asub kusagil pärapõrgus kõige kaugemas võimalikus nurgas ning leiad, et see on juba kinni ning terves saalis pole üheski letis ainsatki hingelist. Lähed siis teise saali tagasi ja küsid suvalisest letist, et vaadake, minu check-in on juba kinni, mis ma nüüd tegema pean. Suunatakse edasi järgmisse letti üle saali, kuhu pöördud sama küsimusega. Seal teeb teenindaja kohalikus hiinakeeles pika telefonikõne ning teatab lõpuks, et omal riisikol võite üritada joosta, aga teid keegi ootama ei hakka. Haarad siis oma paberid näppu, kohvri sappa ja jooksed riisikot realiseerima elik väravat 32b otsima. Teel on jällegi mitmeid tagasilööke, nagu passikontroll ja turvakontroll, kus mõlemas on kilomeetsised sabad. Meeldiv võimalus oma jultunud suhtlemisoskust arendada, kõigist mööda trügida vabandusega, et mul lennuk väljub 5 min pärast. Kellelgi pole selle vastu midagi, va passikontrolör, kes nipsakalt poetab, et kõigil on nii. Kahest suuremast punktist läbi, takistusrada jätkub, joostes jällegi. Vahepeal on liikuvad teed, kus vedelevad mingid inimesed ees, trügid neist mööda ja jooksed edasi, topeltkiirusel – liikumisrada+oma kondiaur. Umbes keskkoolist saati pole niimoodi jooksnud, koormusjooksu. Hakkad juba kahtlema, kas Ülemistest suuremas lennujaamas ikka tasub sellist sporti harrastada. Väravasse (mis tegelikult on 33b) jõuad 3 minutit enne lennuki väljumisaega. Pärast vaatad, et kokku on 98 väravat – vedas vist. Pardakaardi tegemisega läheb kauem, kui tavaliselt. Minut enne jõuad higist leemendavana lennukisse, vinnad kohvri üles kaanega karpi, lükkad seljakoti eesoleva pingi alla ja istud maha. 2 minuti pärast ütleb kapteni hääl valjuhääldist, et lennuki väljumisaeg on lennujuhtimiskeskuse poolt 24 minutit edasi lükatud. :P

blogitud eile selles kolkas, kus netti tikutulega taga otsima peab:

Jet lag. Ja mitte lihtsalt. Organism ei saa ikka üldse aru, mis toimub. Pannakse pealelõunasel-õhtusel ajal lennuki peale ja siis 7 tundi kaob lihtsalt kuhugi ära. Uneajast loomulikult. Vahepeal tukud pealispindset und. Vahepeal tuleb klaustrofoobia rahutus ja tahaks püsti hüpata ja minema joosta, aga ei saa. Tukud edasi. Põhjanaabrite juures jooksed ühelt lennukilt teisele, sest üle-atlandi-linnuke jäi tunnikese hiljaks. Loodad, et pagas ikka jõuab ka järgi. Ja siis oledki kodus ja on hommik. Organism tunneb, et on sügav uneaeg ja üritab sellest igal moel ka märku anda. Üritad artiklit kirjutada, aga aju on lihtsalt mingil stand by rezhiimil. Lõpuks rikud jet lag-ist ülesaamise esimest reeglit ja lähed päeval paariks tunniks magama. Ärgates on pilvine hämarus akna taga ja kell ütleb, et on õhtu. Aga keha ei usu seda. Igatahes tuleb kohver ümber pakkida, mustad riided välja, puhtad asemele. Sest homme jälle lennukile. Ei ole sugugi ahvatlev väljavaade, aga pole midagi teha. Paar tundi väidetaval ööajal õnnestub magada ka (või midagi sinnapoole) ja siis, kui keha on hakanud arvama, et nüüd on õige uneaeg, heliseb kell ja kuskil ajusopis kihvatab korraks, et tunni aja pärast on ukse ees takso, mis viib lennujaama. Vead ennast siis dushi alla, riidesse ja minema. Totaalne zombie tunne kontides, lihastes ja kõiges muus. Paaritunnine lend on täpselt liiga lühike, et magada või artiklit kirjutada ja liiga pikk, et mittemidagit teha. Nõme. Lendab üle saaremaa ka, kuid nagu tavaliselt jääb minu kodu lennuki kõhu alla. Saab siis sirpi ja päevalehti lugeda, süüa ja jälle 24 h eest tüütuseni nähtud pilvi jälle vahitud. Rongisõit on natuke konstruktiivsem – esialgne versioon artiklist saab kokku, idioot jõuab Aglaja Ivanovnaga pargis kohtumas käidud ning lõpuks saab natuke tukastatud ka. Idee poolest võiks nüüd see kellaaeg olla, kus keha ärkab magusast ööunest. Aga ei, keha on hoopis tuim ja rammestunud. Vabandad oma halli padjanägu jet lag-iga ja eriti ei ürita ka small talk-i veeretada. Sry. Nüüd ei saa jet lag-i esimest reeglit rikkuda puht praktilistel põhjustel – artikkel tuleb valmis saada ja ära saata. Kuskilt tuleb veel lühemaks võtta ja siis viited ümber teha ja siis kuskilt mingi funkav wifi leida, et see asi teele läkitada.

Luksemburg on naljakas väike linn. Umbes 80 000 elanikku, suhteliselt hajutatud linn, tähtsaim linnajagu paistab olevat madalate betoon-klaas-metalltornidega cartier européen. Vahepeal on mingi karjamaa ja odrapõllud, mille veerus õitsevad rukkililled ja moonid ja siis on jälle linn. Peatuspaiga aknast avaneb vaade koplile kümnekonna heledat karva hobusega. Igast kandist paistab kraana – ehitustegevus on sama aktiivne, kui trts. Kõik on prantsuse keeles – tekitab koduse tunde. Ja siis teenindava sektori töötajad on siin enamasti kohalikud, valgekraed on mujalt. Mingi ümberpööratud värk. Muidu nagu vana euroopa ikka.

nüüd tuleb üks ull zombie-reis. vana hea euroopa vähemasti. ja kui reedel õigusteaduskonna lõpuaktusel ühte halli näoga tüdrukut näete, siis see olen mina.

ny urban sauna => harju kesmine pilv on ikka mõnus. :P

last hours in this city of crazy. can't wait. ilm andis hommikul natuke armu (st poolläbipaistvat pilvevarju), võtsime siis staarbaksist kohvi-teed ja lebotasime jõe ääres pisut. kohvrite kokku surumisega oli tõsiseid raskusi, sest sinna on vahepeal mitu raamatut tekkinud. pluss tuleb kaasa vedada veel ühe kohaliku eestimehe raamatukohvrid, mis vaja eestisse toimetada. on üle 32 kilo kumbki või ei? tema enda huvides - parem kui ei oleks. only one way to find out. nüüd logime hotellist välja (ei ole minu väljamõeldis) ja aitab küll sellest kräpist.

moma on ikka täitsa hull koht. no louvre ja musée d'orsay on ka parajad kunstimaratonid, pompidou keskus ka ehk pisut, aga moma annab ikka kõigile silmad ette. nii korralikult, et seda ei jõua haarata. liiga palju üheks õhtupoolikuks. ning jalad on täitsa läbi. niiet pidu kohalikus eesti majas jääb vist külastamata. homme jälle lennuki peale ja ajarändu üle atlandi (seekord haihtub nädala eest võidetud 7 h jälle võluväel). kohtumiseni harju keskmise pilve all.

minu universaalne tudengilusikas teenib ennast ikka auga välja. no teate seda põlist tõde, et tudengil on alati kaks asja kaasas - lusikas ja matrikkel - äkki saab kuskilt midagi. njh, matrikkel on küll aegade hämarusse vajunud nostalgiahõnguline vihikuke, aga lusikas kotis kulub ära ka UNi stipendiaatidele. põhiroll siin - pudeliavaja. hea et turvad pole tahtnud seda ära võtta kusagil.

ei viitsi muljetada. palavus on täiesti tappev. 90 F. varjus loomulikult. konditsioneeritud siseruumid on ainus pelgupaik, mis elada laseb. erki hotellitoas pole alati sedagi. aga nh pole viga, siis teeme uksed lahti ja laseme ühise vannitoa kaudu talle natuke jahendatud õhku minu toast. ja siis tuleb veel käia latiinodest staffiga vingumas, et võiks ikka ära parandada. lubavad küll, aga vaevalt. siuke värk. ja telekas on ilmselt kõige esimene värviteleka mudel ever invented. kolme tähe hotell. elegantne urgas. tõsine kitsh. aga ei, ma ei ütle midagi, sellest ilmast väljast on siia tõsine kergendus sisse astuda. enivei, kõige muu osas vt erki blogi.

selle kohiseva-mühiseva-kandilise-sagiva (võimsad konditsioneerid, mis suvise ilmaga täiel tuuril töötavad, loovad konstantse mühiseva fooni) linnaga võib viimati veel ära harjuma hakata. it's all about people you know. täna ka väike saitsiing plaanis, skippime pealelõunase sessiooni.

siin on nagu filmis - koloniaalajastu majad koos vanade betoon-metall-klaas-pilvelõhkujatega, räpased tänavad, igal tänaval allee, geto sububrbia, palju mõlgitud kollaseid taksosid jne. ja palav, väga palav. elu klišees.

niih. hommikul veel viimased triigitud sokid kotti ja minekut. passid peaks vist kah kaasa võtma. cya.

tundub, et tuleb ennast miki-hiire-inglise-keelele ümber häälestada. see, muidugi, ei kuku mul pooltki nii hästi välja, kui brittide oma, aga mingit vahepealset pudru-kapsad asja pole ka vaja. asjad pakkida ja läheb sõiduks hommikul. vaatame, mis saab. :)

juunikuu lumi...

mässavat tudengiteatrit, mõtlevat, mõtisklevat ja lärmavat, tormlevat revolutsiooni, vaprat elurõõmu, nostalgiat ja irooniat, natuke külmetamist. ja midagi veel, veel ja veel, mida ma ei oska öelda. see oli loomade farmi* kontrolletendus. seda peab uuesti nägema-vaatama-kuulama-osalema. lisaks kambakesi vanalinna-kolamist ning hruštšovka-romantikat veini ja haisvate prantsuse juustudega. siuke elu vist ongi.

usalda, aga kontrolli. isegi siis, kui selle peale ei tule. eriti siis.

täna oli trollis siuke tunne, et olen tööl ja postkast on kõvasti ummistumas. vanast valjuhääldist kostis iga peatuse nime ette väike signatuuri moodi asi, mis kõlas täpselt nagu outlook-i saabuva maili märguanne. huvitav, kuidas siin intellektuaalse omandiga lood on!? peaks onu billile kaebama minema.