kokkumäng kajakatega

kõndisin mööda kaarli pärnaalleed kodu poole, pea oli reidioheedi täis. ja õhk oli suve täis. linn tundus ka kuidagi vaikne ja autodeta, kõik on vist juba pühade hirmus maale ära pagenud. kõndisin ikka edasi. päris soe hakkas ka juba ja reidioheed peas läks ikka võimsamaks ja segasemaks. klishee sirelilõhn oli ka täitsa meeldiv. ringkonnakohtu maja nurga tagant paistis manni eelmine urgas. kõndisin aina järgmisest ja järgmisest peatusest mööda ning aina järgmine ja järgmine troll sõitis mööda. this is what you get... when you mess with us... for a minute there, I lost myself, I lost myself...

lõpuks, et mitte ka viimasel trollil lasta mööda sõita, astusin tedres number nelja peale (seal oli üks kileda häälega haukuv poolsuur kutsikas ning siilis läks maha üks tüdruk näpus lf-i kava ja ühe kirde-eesti toiduaineettevõtte reklaamnäks), sõitsin paar peatusevahet ning kõndisin siis edasi. mööda paneelidest, roostes elektripostidest, reklaamsiltidest, sinises valgusvihus kössitavast mõtlikust mehest, lõputust auklikust asfaldist, jändrikest mändidest, ööseks paigale pandud autodest, süljelärakatest ümbritsetud räämas pinkidest, koitu ootavast hahetavast ehataevast, maja ees lõhnavatest poolkibuvitsastunud roosidest. aitab kah.