blogitud eile selles kolkas, kus netti tikutulega taga otsima peab:

Jet lag. Ja mitte lihtsalt. Organism ei saa ikka üldse aru, mis toimub. Pannakse pealelõunasel-õhtusel ajal lennuki peale ja siis 7 tundi kaob lihtsalt kuhugi ära. Uneajast loomulikult. Vahepeal tukud pealispindset und. Vahepeal tuleb klaustrofoobia rahutus ja tahaks püsti hüpata ja minema joosta, aga ei saa. Tukud edasi. Põhjanaabrite juures jooksed ühelt lennukilt teisele, sest üle-atlandi-linnuke jäi tunnikese hiljaks. Loodad, et pagas ikka jõuab ka järgi. Ja siis oledki kodus ja on hommik. Organism tunneb, et on sügav uneaeg ja üritab sellest igal moel ka märku anda. Üritad artiklit kirjutada, aga aju on lihtsalt mingil stand by rezhiimil. Lõpuks rikud jet lag-ist ülesaamise esimest reeglit ja lähed päeval paariks tunniks magama. Ärgates on pilvine hämarus akna taga ja kell ütleb, et on õhtu. Aga keha ei usu seda. Igatahes tuleb kohver ümber pakkida, mustad riided välja, puhtad asemele. Sest homme jälle lennukile. Ei ole sugugi ahvatlev väljavaade, aga pole midagi teha. Paar tundi väidetaval ööajal õnnestub magada ka (või midagi sinnapoole) ja siis, kui keha on hakanud arvama, et nüüd on õige uneaeg, heliseb kell ja kuskil ajusopis kihvatab korraks, et tunni aja pärast on ukse ees takso, mis viib lennujaama. Vead ennast siis dushi alla, riidesse ja minema. Totaalne zombie tunne kontides, lihastes ja kõiges muus. Paaritunnine lend on täpselt liiga lühike, et magada või artiklit kirjutada ja liiga pikk, et mittemidagit teha. Nõme. Lendab üle saaremaa ka, kuid nagu tavaliselt jääb minu kodu lennuki kõhu alla. Saab siis sirpi ja päevalehti lugeda, süüa ja jälle 24 h eest tüütuseni nähtud pilvi jälle vahitud. Rongisõit on natuke konstruktiivsem – esialgne versioon artiklist saab kokku, idioot jõuab Aglaja Ivanovnaga pargis kohtumas käidud ning lõpuks saab natuke tukastatud ka. Idee poolest võiks nüüd see kellaaeg olla, kus keha ärkab magusast ööunest. Aga ei, keha on hoopis tuim ja rammestunud. Vabandad oma halli padjanägu jet lag-iga ja eriti ei ürita ka small talk-i veeretada. Sry. Nüüd ei saa jet lag-i esimest reeglit rikkuda puht praktilistel põhjustel – artikkel tuleb valmis saada ja ära saata. Kuskilt tuleb veel lühemaks võtta ja siis viited ümber teha ja siis kuskilt mingi funkav wifi leida, et see asi teele läkitada.

Luksemburg on naljakas väike linn. Umbes 80 000 elanikku, suhteliselt hajutatud linn, tähtsaim linnajagu paistab olevat madalate betoon-klaas-metalltornidega cartier européen. Vahepeal on mingi karjamaa ja odrapõllud, mille veerus õitsevad rukkililled ja moonid ja siis on jälle linn. Peatuspaiga aknast avaneb vaade koplile kümnekonna heledat karva hobusega. Igast kandist paistab kraana – ehitustegevus on sama aktiivne, kui trts. Kõik on prantsuse keeles – tekitab koduse tunde. Ja siis teenindava sektori töötajad on siin enamasti kohalikud, valgekraed on mujalt. Mingi ümberpööratud värk. Muidu nagu vana euroopa ikka.