mulle meeldivad otsekohesed inimesed. osalt ehk sellepärast, et ma ise oskan seda vaid pooleldi. enamasti selle poolega, mis inimesed ära ehmatab ja eemale peletab. või siis mitte. mõni miskipärast talub seda. nädala mõistatus suurele ringile.

istusime väljaspool aega, ühes hoovis. ja seal olid ilusad inimesed. ja lahja tee. ja ma üldse ei saanud aru, miks seal veel värvida oli vaja. ja siis seal oli veel põhjaeestimaine ilm. ja siis me ostsime stokkmannist apelsine ja rääkisime üleväsinud lolli juttu. mh...

kevadest tagasi. draamast siis. puhtast valgest kevadest, valgustega loodud keskkonnast, kus näitlejatele oli mõnusasti ruumi antud. ning mõni neist kasutas seda kohe väga hästi. :) ja mõni võib-olla kesisemalt. üldmulje - täitsa meeldis. kui kedagi täpsemalt huvitab, siis küsige.

võidujooks ajaga ei õnnestunud. kaotasime. neetud rattamaraton!!! urrrrrr!!!! meil läks linnast välja saamiseks tavalise 5 min asemel kolmveerand tundi. sest kõik peatänavad olid kinni ja kõrvalisemad totaalselt umbes - reedepealelõunane tipptund. millised idioodid annavad loa sellisel ajal sellised tänavad kinni panna?!?!? :P pungestasime mis pungestasime, ei jõudnud määratud kellaajaks tlna. teisipäeval ehk uus võimalus. imedel sündida.

käisin (et jätkata traditsiooni ja alustada oma sissekannet selle sõnaga) karlovas õunapuid nuusutamas. see on seal üks muinasjutt. mitu tegelikult. õnne tänav on nagu üks tsaariaegne lihtsate inimeste muinasjutt. ja siis kesk-tänav on nagu anderseni maailmast kusagilt. aga pargi tänav on selline nooblim pisut, vendadelt grimmidelt midagi peenemat ehk. kahjutundega vaatad, kuidas see seal kõik vaikselt hääbub plastikakendega pornoks ja klantsitud euroks. nii meie muinasjutu(meele)d kaovad.

ahjaa, siis me täna veel käisime dekaaniga kohtumas. neid oli rohkem kui meid. st kolm telderdajat ja neli teaduskonna tegelast. loomulik kadu. muljetasime, jutlesime tulevikust, näitasime kaasatoodud raamatuid (mille ma selleks puhuks raamatukogust välja laenasin), jõime kohvi (sic! ma jõin kohvi! õnneks oli see lahja ning pool tassi jätsin neile sinna alles, aga tundsin seda pärast oma soontes lippamas - endise eksamisessikohvihooliku pihtimus) ning kirjutasime endid teaduskonna book of fame'i sisse.

käisin jälle hispaania filmi vaatamas. seal oli üks 90ndate ilukaanonite järgi nägus, maailmavalus ja ilma oma isikliku nimeta poiss, tema kibestunud isa, selle armuke - ärasuitsetatud häälega, kunagise sekspommi staatusele viitava väljanägemisega. siis üks s*l-s*lleri nägu, blondeeritud pede, kes oli kibestunud mehe parim sõber. ja siis nad seal üritasid elada. ei kukkunud kellelgi eriti hästi välja.

käisin sadamateatris hispaania filmi vaatamas. david trueba salamina sõdurid. hea oli. hea oli, kuidas loodus justkui kruvis pinget selleks filmiks - pinev äikse-eelne pinge õhtupoolikul, ladisev vihm (suuremad kõuekärgatused olid juba kuhugi kaugemale taandunud) teel filmi vaatama. ning see värske rahu pärast õue astudes. jalutad siis mööda jõe äärt kodu poole, aga sillale ei pööra. ikka järgmisest ja järgmisest sillast mööda, kodust juba kaugemale. kuni lõpuks kroonuaiast keerad tagasi. längus pajudelt ja linnakeskkonnavaevatud pärnadelt tilgub vett prillide ähmastamiseks. õhk on kuidagi elus. kalevipoja juures õitseb suur kastan ja kiikpingil kõiguvad suudlevad tudengid. botaanikaaia juures hüppab üks konnapoeg täpselt jala alla, kuid tema õnneks jääb see samm kanna peale pidama ning pärdik silkab jõe poole edasi. seda linnaromantikat rikub vaid aeg-ajalt ninna ulatuv juukselaki lääge lõhn, mis nagu ei sobi sinna öhe, kuhu tahaks lihtsalt ära kaduda.

aga filmi juures oli kõige parem pärdi muusika kohe alguskaadritest ja edasi läbivalt kodusõja aegsete kaadrite katteks ning see juustu nali (mille üle keegi peale minu ei naernud :P ) ja mis minu arvates oli filmi võtme-point. või siis mitte.

täna veel selgus, et võib juhtuda, et mu vanemad ikkagi tulevad lõpuaktusele. ainult sellepärast saaremaalt trtu tulla ei tasu küll ära, aulasse nagunii ei mahu. palju mugavam on kodus netist otseülekannet vaadata ning kunagi hiljem aiapidu pidada, kui ma ka sinnamaile jõuan. aga kui muidu ka siiakanti asja, siis oleks mul selle üle vaid hea meel. niiet kohtumiseni 17. juunil kl 12 TÜ peahoones. valgete lilledega. :)

nägin unes müstilist häält. aga see ei olnud üldse nii müstiline, pigem tuttavlik. ja pikk.

botaanikaaia aednik väitis üleeile (siis, kui mulle T öeldi ;) ), et pargis ööbikud ei laula, ainult botaanikaaias. praegu igatahes emajõe pargis laksutas täiesti ehtne ööbik. selline nagu kodus. siuke päris ja lauluhäälega.

siis ma veel tahtsin kirjutada lihvimata teemantitest, harmooniast, järgnevustest, randmetest, ehedusest ja veel millestki. aga see unus ära.

ja siis veel tänasest kooriproovist koos bändiga, kuhu sekka kostis akna tagant mööduvate elektrirongide ja diiselrongide ja ameerika vedurite kolinat ja jalgpallivilet teispoolt raudteed staadionilt. ja meie uuest gospelkavast ja kuidas kohati tundub, et me natuke isegi oskame seda (viimane proov enne festivali - siis ju nagu täitsa võiks juba osata natuke) ja bändi klahvpillimehe täiesti uskumatust mänguoskusest. ja kuidas ma tunniajasest päikse käes istumisest ära põlesin kergelt ja kuidas mul oli hea meel, et ma ikka eile õhtul tlna läksin.

ning siis mul nüüd praegu siin mängib üle ei-tea-kui-pika-aja nikkelbäkki vana plaat.

ma nüüd siis lõpuks nägin ära selle filmi. lost in translation. I'm lost in that film.

ma pidin täna oma pükse triikima :P:P:P (you know me eksole!) oma lollusest: unustasin üleeile pesud pooleks päevaks masinasse kortsuma-hapnema. nüüd siis teate, kui mind lähipäevil kortsus pluusidega näete. :)

17.06.2005 Õigusteaduskond Õigusteadus, RE Statsionaarõpe, Bakalaureuseõpe Eksmatrikuleeritud xxx xx, 17.05.2005 seoses õppekava täitmisega täies mahus

nägin hommikuses unes, et olin adrakus. aga see oli kellegi teise oma. tuba oli soojaks köetud, enam-vähem koristatud ja köögis askeldas keegi võõras vanem väikesekasvuline naisterahvas. seal elas keegi minuvanune noormees, kellega ma kusagilt seltskonnast enne tuttav olin. ta oli selle mingi võistluse auhinnaks saanud vms. elas seal oma vanaema-vanaisa ja väikse tütrega. algul mulle tundus, et nad on niisama seal, hoolitsevad majapidamise eest. istusime tagatoas kitsal kušetil raamaturiiuli all, kus ma väiksena alati maganud olin. aknaraamil ronisid mõned sipelgad, nagu vanasti. mingil hetkel sain aru, et see ei ole enam meie oma.

täna siis peale mitmepäevast logelemist ja nädalavahetust reedule kui potentsiaalsele uuele tartu tudengile natuke koduse dorpati võlusid tutvustades on jälle üks vähe asjalikum päev. okei, tglt paberimajandus sakib ja mul on lihtsalt hea meel, et teldersi selle küljega on ehk selleks aastaks otsad kokku tõmmatud (kui mu kuluaruanne läbi läheb). jääb veel book of fame ja dekaani(de)ga kohtumine.

aga täna on veel natuke reklaamiasjandust ja siis vahetame teemat. ehk intervjuusid maha kirjutama.

eileõhtune ilus plaan tund-paar tukkuda, et siis rõõmsalt OP!-i ja väärtfilmi vaadata lõppes sellega, et ärkasin kl 22.33 pohmellilaadses seisundis (no ma spekuleerin) - akadeemiline pohmell, mida teatud ringkondades nimetatakse nottebohmakaks. ajasin siis tunnikese msn-s ja live'is segast juttu ning läksin enne südaööd ametlikult jälle magama. et siis hommikul teldersi kuluaruannetega tegelema hakata. võehh. selline on siis värske bakiomaniku priiusepõli ;)

täna pealelõunal helistas A oma mentor-professor S-le, kes oli kaitsmiste komisjonis olnud, mispeale kaevas professor prügikastist välja tulemuste lehe ning andis A-le teada, et ma sain "A". telderiaanlus rokib.

kaitsekõne on nagu pre-emptive self-defence - ennetad rünnakut ja paned komisjoni suu kinni. laksaki. tänased rvõ kaitsjad - erki, maria ja helen - said kõik sellega suurepäraselt hakkama - A - ning kõik soovitati juridicasse ka. niiet latt on homseks kõrgele aetud. tuleb kaitsekõnet kirjutama hakata. ja peaasi, et prof n-i välja ei vihasta (talle meeldib lühike, konkreetne, paberile kirjapandud jutt).

ma olen küll vahelduva eduga viis aastat tartus elanud, aga ikka võin ma supilinna sattudes vahtida ammulisui, KUI ägedaid maju seal ikka on. ja ka millist pornot seal osadega neist tehtud on. nii ma seal lonkisin. ning siis läbi tähtvere villade kandi. leidsin, et ka trts on olemas jannseni tänav ja seal on koledad majad. jõudsin välja - üllaülla - raudtee äärde. seal oli sinkjast ja hallist graniidist raudteetamm, seisnud diisli lõhn segunemas algava vihma märja asfaldi lõhna ja aedadest leviva grilli suitsuga. tumehalli pilveserva tagant loojus seljataga kollane päike. kui juba sinna kanti jõutud, ega siis ei saa ju koju tagasi minna heitmata pilku lemmikmajale vabriku tänavas. üks dressipükstes ja puhvaika värvi jopes onu tuli vastu, keeras ukse lukust lahti ja astus sinna majja. sellesse majja selline onu. enam filmilikumaks minna ei saa. aga sealt edasi jalutasin põiktänavaid mööda härmani, seltsis oli mingi ülikonnastatud pidu ja raimlas perekondlikumat-piknikumat laadi üritus. ja jõudsingi konvneti, kus külmast (tglt ei ole külm väljas) kangete näppudega nüüd tipin. varsti saame roosiga kokku ja siis longime edasi.

rahvateenrid, ehala armastatud laulud, crux, cursive, radiohead, cranberries, jää-äär, U2... nende saatel sai hommikune puder valmis keedetud ja kõvasti koristatud. baktöö kirjutamisest saati polnud oma tuba koristanud. kord oli vägev - tolmukord. sorteerisin natuke oma paberimajandust ka, telders ja lõputöö materjalid ja eksamiteks tehtud märkmed jne kõik ühte hunnikusse, kursakaaslaste käest läbi aegade kokku laenatud konspektid eraldi virna jne. nüüd on nii hea. kui ainult nendest kastihunnikutest nurgas ka lahti saaks, aga nendega peab ikka kolimiseni ootama. kööki, sahvrit ja esikut koristasin ka natuke ja välistrepi pühkisin ära. pinda käis. ja mina veel mõtlesin, et maja oli must, kui minu kord oli perenaine olla. keegi võiks asja tõsiselt võtta ikka.

ja siis ma klaverdasin. südamest. võtsin koori kausta ette ja mängisin üle 2-3 kõik läbi, mis vähegi mängitavad on minu oskuste juures. klassika noodid on kõik saaremaal, aga eks sinna peaks ka millalgi lähema kuu aja sees sattuma (mis siin trts ikka passida, kui kool teisipäeval läbi saab. kui saab). nüüd on siuke tunne, et taoks oma djembet, aga pole õiget muusikat selle jaoks käepärast. ja ei taha ka, et naabrid kuulevad.

ja seinapeal on mul üks õrn haldjas istumas aegunäinud kivilõvil kuskil põlislaanes.

katret ei õnnestu miskipärast juba mitu päeva tabada. teldersi paberimajandus tahab tegemist ja kaitsekõne jaoks natuke coachimist kuluks ka ära. noja niisama ka.

lavaka noortel, vaesekestel, oma energilises-jooksulises tükis oli väikses vanemuises ikka päris raske prožektoritest pimestatud silmadega pimedasse saali tormata ilma lava treppidel komistamata. eks näitlejate elu ongi karm. selle lavastuse kaks erinevat koosseisu (kõik samad inimesed, aga erinevates rollides) on detailides üpriski eriilmelised, mõlemad väga toredad. ja esireast vaadates on veel eriti hea variant. hääled olid kindlasti ka tagaritta ja rõdule kuulda, aga põnev on hääle allikat lähemalt näha. inimese hääl on ikka üks müstiline asi, mõni kuidagi võimsalt võluv.

nüüd ma siis olen viimase vähem kui poole aasta jooksul näinud kokku kolm korda kahte erinevat suveöö unenäo lavastust - pedajase lavastuse 2 koosseisu ja vanemuises fanari balletiversioon.

peale teatrit me siis roosiga tahtsime creppi minna, aga oli reedeõhtuselt ülerahvastatud. samamoodi maailm (seal oli keegi veel ettenägelikult tagumise saali ära broneerinud). kolmandal katsel siis maandusime suudlevates tudengites kalasuppi sööma ja tagantjärgi sünnipäevaveinitama.

ah jaa, päeval tassisin endale raamatukogust koju hulga raamatuid kaitsmiseks valmistumise tarvis. retsensioon, kaua oodatud karmikene, oli positiivne ja asjalike küsimustega. nendega siis tulebki nüüd tegeleda. esmaspäeval saab vaatama minna, kuidas esimesed kaitsjad tuleproovist läbi tulevad (tglt ma ei kahtle neis grammigi ning ega need kaitsmised hullemad ikka pole kui eelmistel aastatel vaadatud-nähtud). nojahh, see pole just kõige rõõmustavamm, et juhendajat kohale ei ole - kes see meid siis targa komisjoni eest kaitseb. :P

nonii. nüüd sai see plaat otsa. tuleb ilma retsensioonita magama minna jälle, kuigi minu andmetel on ka NY aja järgi neljapäeva tööpäev otsas juba mõni tund tagasi. iseasi muidugi, millise nädala neljapäevast jutt oli. mulle oleks nt eelmise nädala oma hästi sobinud. või siis mitte.

nõmeda muusikaga üritustelt on hea koju tulla, lükata klapid pähe, mõni dnb plaat mängijasse, volüüm nii 87% peale ja siis läheb andmiseks. tglt ootame me niimoodi oma retsensiooni. :P

mendelssohn bartholdy / fanari suveöö unenägu oli TÄIESTI HEA! (y)(y)(y) hõljuv, sädelev, siplev. kontseptsioon oli täitsa olemas ja asjast näha. orkester oli ka peaaegu oma ülesannete kõrgusel. lavakujundus ja kostüümid (see, millega mind alati ära võluda saab) olid tõeliselt võluvad. nagu kogu see värk. lõpuks ei tahtnud publik (noori ja vanu täis saal, vahepealseid eriti mitte) püstijalu ovatsioonitades neid enam minema lasta. igatahes - ma olen lummatud.

ei tea, kas peaks homme lavakate unenägu ka uuesti kaema minema. vaataks, mis neist vahepeal saand on. võib-olla siiski mitte.

nüüd võib siis kaks päeva rahulikult edasi närvitseda - enne neljapäeva retsensiooni ei saa. idakalda aja järgi. isegi kui nii hästi läheb, siis igatahes on parem, kui ajakirjanike osakonnas. :P

ja taevas oli taevakarva roheline. oli roheline, läbipaistev varaöötaevas. kui ma poodi läksin. üldsegi mitte plaaniga sokke osta. aga ära tulin ma sealt järjekordse sokipaari võrra rikkamana. sokifriik - eile ostsin kaks paari triibulisi sokke tlns, täna trts siis kokku kolm paari, triibulisi ja eresiniseid. nagu taevavärvi peaaegu. mis homme? kollased sokid? kui see peaks juhtuma, siis võtke midagi ette.

jrgm teisipäev on kaitsmine. ootame põnevusega (loe: hirmuga) retsensiooni :|