käisin sadamateatris hispaania filmi vaatamas. david trueba salamina sõdurid. hea oli. hea oli, kuidas loodus justkui kruvis pinget selleks filmiks - pinev äikse-eelne pinge õhtupoolikul, ladisev vihm (suuremad kõuekärgatused olid juba kuhugi kaugemale taandunud) teel filmi vaatama. ning see värske rahu pärast õue astudes. jalutad siis mööda jõe äärt kodu poole, aga sillale ei pööra. ikka järgmisest ja järgmisest sillast mööda, kodust juba kaugemale. kuni lõpuks kroonuaiast keerad tagasi. längus pajudelt ja linnakeskkonnavaevatud pärnadelt tilgub vett prillide ähmastamiseks. õhk on kuidagi elus. kalevipoja juures õitseb suur kastan ja kiikpingil kõiguvad suudlevad tudengid. botaanikaaia juures hüppab üks konnapoeg täpselt jala alla, kuid tema õnneks jääb see samm kanna peale pidama ning pärdik silkab jõe poole edasi. seda linnaromantikat rikub vaid aeg-ajalt ninna ulatuv juukselaki lääge lõhn, mis nagu ei sobi sinna öhe, kuhu tahaks lihtsalt ära kaduda.

aga filmi juures oli kõige parem pärdi muusika kohe alguskaadritest ja edasi läbivalt kodusõja aegsete kaadrite katteks ning see juustu nali (mille üle keegi peale minu ei naernud :P ) ja mis minu arvates oli filmi võtme-point. või siis mitte.

täna veel selgus, et võib juhtuda, et mu vanemad ikkagi tulevad lõpuaktusele. ainult sellepärast saaremaalt trtu tulla ei tasu küll ära, aulasse nagunii ei mahu. palju mugavam on kodus netist otseülekannet vaadata ning kunagi hiljem aiapidu pidada, kui ma ka sinnamaile jõuan. aga kui muidu ka siiakanti asja, siis oleks mul selle üle vaid hea meel. niiet kohtumiseni 17. juunil kl 12 TÜ peahoones. valgete lilledega. :)