lavaka noortel, vaesekestel, oma energilises-jooksulises tükis oli väikses vanemuises ikka päris raske prožektoritest pimestatud silmadega pimedasse saali tormata ilma lava treppidel komistamata. eks näitlejate elu ongi karm. selle lavastuse kaks erinevat koosseisu (kõik samad inimesed, aga erinevates rollides) on detailides üpriski eriilmelised, mõlemad väga toredad. ja esireast vaadates on veel eriti hea variant. hääled olid kindlasti ka tagaritta ja rõdule kuulda, aga põnev on hääle allikat lähemalt näha. inimese hääl on ikka üks müstiline asi, mõni kuidagi võimsalt võluv.

nüüd ma siis olen viimase vähem kui poole aasta jooksul näinud kokku kolm korda kahte erinevat suveöö unenäo lavastust - pedajase lavastuse 2 koosseisu ja vanemuises fanari balletiversioon.

peale teatrit me siis roosiga tahtsime creppi minna, aga oli reedeõhtuselt ülerahvastatud. samamoodi maailm (seal oli keegi veel ettenägelikult tagumise saali ära broneerinud). kolmandal katsel siis maandusime suudlevates tudengites kalasuppi sööma ja tagantjärgi sünnipäevaveinitama.

ah jaa, päeval tassisin endale raamatukogust koju hulga raamatuid kaitsmiseks valmistumise tarvis. retsensioon, kaua oodatud karmikene, oli positiivne ja asjalike küsimustega. nendega siis tulebki nüüd tegeleda. esmaspäeval saab vaatama minna, kuidas esimesed kaitsjad tuleproovist läbi tulevad (tglt ma ei kahtle neis grammigi ning ega need kaitsmised hullemad ikka pole kui eelmistel aastatel vaadatud-nähtud). nojahh, see pole just kõige rõõmustavamm, et juhendajat kohale ei ole - kes see meid siis targa komisjoni eest kaitseb. :P