reedel esilinastus tallinnas rahvusraamatukogus meelis muhu dokumentaal "aljoša". teha sellisel sensitiivsel teemal film, kus kellegi pihta näpuga ei näidata - väga hea tulemus! soovitan vaadata. loodetavasti tuleb "prokisöö aastapäeva" paiku telesse ka. aga pärast esilinastust lõigati aljoša tükkideks ja söödi ära. tordi olid teinud kondiitrid, "kes räägivad ka ainult vene keeles".

väiksena olid mul põselohud. mammale need meeldisid, ta ütles, et need teevad tüdruku ilusaks. enam vist ei ole.

kui viimane TMK postkasti jõudis, vaatasin imestusega filmi rubriiki. nii kaua kui ma mäletan (mis ei ole muidugi TMK ajaloo kõrval pikk aeg), ei ole seal vist ühestki sündmusest olnud nii palju artikleid, kui seekord kõusaare magnusest. asjas polekski ju midagi erakordset, kui selle filmi näitamine eestis kohtumäärusega esialgse õiguskaitse korras tõkestatud ei oleks. aga seda ta praegu on. miks siis nii suurelt lugejat narrida?

pean tunnistama, et olen ise ka magnust näinud. pean ka tunnistama, et eelarvamus oli suur. kas sellest või lihtsalt asjaolust, et see on eesti film, tingituna ei oska ma magnuse suhtes selget seisukohta võtta. kui see oleks mingi suvaline rumeenia või rootsi film kusagil festivalil - kas see mulle siis läheks korda? vastus sellele küsimusele huvitaks mind siiralt, aga seda ei saa. ja antud juhul ei olnud filmi eestikeelsus sellele ka lisaväärtuseks.

kui eesmärgiks oli mitmekorde võõritusefekt, siis see oli olemas. kõik tundus kuidagi ülepingutatud, tehtud. "omapärased" rakursid, kasearu pidev äraseletatud nägu, kohutavalt kohmakad dialoogid, maalilised loodusvaated, telliskiviaguliromantika, näpuga osutatud ja siis veel üle rõhutatud kujundid, narkouimarite lõtvus ja litsimaja "realiteet", groteskne emakuju ja lesbarist õde, jne-jne. tegelased, süžeeliinid ja tegevuskohad mõjusid kuidagi liiga ekspressionistlikult üldistatuna. mind selline "jutlustamine" üldiselt häirib. kõik kokku mõjus amatöörlikult. kui see just ei olnudki taotlus ja mina "psühholoogilisest realismist" liialt rikutud.

aga midagi selles filmis pidi olema, mis festivaližüriide liikmete tähelepanu köitis. sest kuidas sa muidu suurele festivalile saad - tuleb silma hakata. millegiga. kui teaks, mis see miski on, siis vist poleks festivale enam vaja.

TMK artiklitest loetu pinnal näis enam-vähem ainus etteheide magnusele olevat isa äraseletav monoloog filmi lõpus. ma ei tea, kas sain valesti aru või oli see monoloog mujal (mu meelest võiks selle etteheite teha enam-vähem kogu tekstile), aga selles versioonis, mida mina nägin, seda monoloogi ei paistnud olevat.

mis puudutab kohtumäärust, siis ma ei saa aru inimestest, kes väidavad, et tõkend ei toimi, kui nad ju ise näitavad filmi eesti filmi päevadel. see on sama, kui sõita punase tule alt läbi ning väita siis, et meil eestis liiklusseadus ei toimi. etteheited stiilis "mis riik see on, kus filmid ära keelatakse" on kitsarinnalised. praegusel juhul on tegemist, vastupidi, näitega sellest, et eestis on toimiv õigusriik ja kui keegi läheb kohtusse oma väidetavaid õigusi taga nõudma, siis kohus ka teeb selle jaoks midagi, et tal neid õigusi reaalselt üldse oleks, juhul kui peaks selguma, et hagejal/kaebajal tõepoolest õigus on. sisu kõrvale jättes - katsuge end korraks tema olukorda panna, siis ehk mõistate ja ootate, kuni õigusemõistmise veskid jahvatamisega ühele poole saavad. kas selleks kuluv aeg on mõistlik või mitte, on omaette teema.

meedikajastusest jääb mulje, nagu elaks me kusagil lõunas, kus "ootamatult" maha sadanud lumi on midagi täiesti enneolematut ja erakordset. täna, kui tartus suurem tuisk-torm juba möödas, on juba väga mõnus lumes sumbata. ja autoomanikel ka lõbu laialt, kui oma autosid tänavate ääres akendeni ulatuvast lumest välja kaevavad. jõudu tööle, lõunamaalased!

kuulsin eile bussis sellist lugu. üks poiss läks afganistani. kuna tal ei ole ühtegi sugulast, siis enne sõtta minekut ta abiellus ühe oma sõbrannaga. kui ta surma saab, maksab eesti riik tüdrukule kaks milli. kui surma ei saa, lahutab ära.

nägin hiljuti unes, et läksin koju. teelt maja poole vaadates nägin, et suurem osa puid oli kodu ümbert maha võetud. maja juures olid mõned raagus puud veel püsti, aga ülejäänu oli tühi maa. kõik põlispuud jõe äärest, kuuse- ja männihekid, vanad saared ja lepad, kõik olid läinud. vaid laiad, heledad, madalad kännud olid halli maa seest näha. maha võetud puud olid juba ära veetud. maja oli ka hall (maja ongi hall). kõik oli hall. ärkasin ahastustunde peale.

räägime siis ilmast. sellist talve pole sel talvel veel näha olnud. lumerekord on igal juhul juba käes ja lisa lubatakse veel kahe päeva jooksul. justkui tahaks talv kevadega kohta ära vahetada. näib, et tartus on lumesahad ja muu talvine tehnika juba suvekorterisse paigale pandud, terve päeva jooksul pole lume- ja libedusetõrjest mitte ühtegi märki näha, kõnniteed ja tänavad on päris raskesti läbitavad. mulle see tuisumöll täitsa meeldib (aknast vaadates). aga hiljemalt nädala pärast võiks jälle kevad tulla.

vahel on elus nii, et... ei ole vaja targutada.

siiski on vaja targutada. vahel on nii, et näed endaga vaeva ja jõuad sammu haaval nii kaugele, et söandad möönda võimalust mõnd ideed või unistust kodustada. aga nii pea, kui jõuad seda möönda, pannakse uksed su ees kinni. ja keegi ei küsi, kui pikk oli su tee sinna ukseni.

eesti filmi päevad tallinnas. kel võimalust, minge vaatama. tartusse võiks see programm ka jõuda. (filmihuvilised) inimesed ei ela ainult tallinnas. ei ela ka ainult tallinnas ja tartus. samas tuleb vist rõõmustada, et siin midagigi on. näiteks "ainult friikidele" sari, kus moodne tehnika näikse olevat ka kinno jõudnud - tallinna seansside sissejuhatavaid miniloenguid näidatakse siin video vahendusel.

magistriõpingute lõpusirge lävel on mul tekkinud küsimus, mis on ülikoolis seminaride mõte? enamikus juura seminarides kontrollitakse tudengite teadmisi üldiste teoreetiliste küsimsute kohta ja püütakse neid siis kaasuste lahendamisega rakendada. tulemuslikkus sõltub loomulikult nii õppejõu pedagoogilistest oskustest ja praktilisest kogemusest kui tudengite valmisolekust ja osalusest. ning need võivad vastastikku üksteist võimendada või vähendada.

teised ained jällegi on arutlevamad, kus tuleb igaks korraks lugeda hunnik artikleid ning nende pinnalt siis arutelu tekitada. ülikoolis käidud ligi kaheksa aasta jooksul on mul tekkinud arusaam, et ideaalis võiks selle mõte olla sarnane teatriga. teksti võib kodus ka niisama lugeda ja sealt oma terad üles leida. aga teater/seminar peaks avama uusi tahke, looma uusi tähendusi, mille peale ise koduse kirjutuslaua taga või tugitoolis lugedes ei tule. ideaalis. seda ideaalilähedast on vähe, nii ülikoolis kui teatris. aga need vähesed näited näivad seda eredamad.

linnapildis (ja ka maal) ringi vaadates mõtlen korraga kergenduse ja masendusega, et miks ma arhitektiks ei hakanud. võid ju olla n-ö traditsioonidest lähtuva ilumeelega või arvata, et mul on igal juhul parem maitse, kui mõnel, kes järjekordse koleda kasti oma idealismis või kinnisvaraarendaja survel konstrueerib. aga teades, et õppida oleks kohutavalt palju, võid kindel olla, et kooliga kujundatakse ka maitset. ja see on loomulik. kergendustunne tulebki siit, et ma pole lasknud oma maitset selliseks "professionaalseks" kujundada. nende professionaalide silmis on selline suhtumine muidugi lihtsalt harimatus. kas see on paratamatu paradoks?

ma ei oska üldistavalt öelda, milline on ilus hoone. ja siinkohal ei tahaks ma laskuda teemasse esteetika ja arhitektuuri suhetest ja sellest lähtuvalt igavese vaidluseni esteetika olemuse üle. seega ei saa ma ka vastata küsimusele, kas arhitektuur peab tingimata ilus olema. küll aga häirib mind väga, kui näen järjekordses püstitatud hoones igasuguse respekti puudumist, seda nii inimeste suhtes, kelle elukeskkonda see hoone väga oluliselt mõjutab, kui ka juba varem loodud linnapildi ja ajaloo (sh varasemate hoonete) suhtes. paraku näeb seda enamikul juhtudel. nii uute hoonete kui vanade "renoveerimise" juures. tuleb ette ka erandeid, kuid see ongi minu arvates probleem, et positiivsed näided on erandid ja mitte vastupidi.

tegelikult ei läinud ma arhitektuuri õppima sellepärast, et ma ei oska matemaatikat.

koos nähtavate kosmeetiliste muutustega kadusid ära kõik mu lingid. itigeenius eksole! normaalsed inimesed kasutavad ju ammugi rss-i. mälu järgi üritasin mõned taastada. kui keegi tunneb end või kedeagi teist vajalikku välja jäetuna, andku lahkesti märku.

vastavalt muutunud oludele tuleks ehk hakata vanarahva tarkusi ümber vaatama. seega võiks nentida, et ega kevad taeva jää.

mulle väga meeldib, kuidas tõnn lamp loeb vikerraadio järjejutus e.a. poe lühijutte. ja mitte ainult sellepärast, et ta oskab prantsuse nimesid ja väljendeid hääldada. :)
mõnda aega saab neid vikerraadio kodulehelt veel järelkuulata, kes soovib.

"minu mustikakarva ööd" oli minu jaoks jälle üks neid visuaalia filme. tõeliselt ilus esteetika. ja vastu mu kartusi lõpukaader ei rikkunudki filmi ära, vaid oli lihtsalt ilus. selles filmis leiduvas aasia puudutuses on oma võlu, aga kohati jäi mulle pisut liiga palju ruumi mõtetega mujale rändama minna. ja seda võin ma ka bussis sõites teha. aga ka see visuaalne külg on vaatamist väärt ja oma peidetud väärtus jõuab sellegi kaudu kindlasti kohale.

"suurema kurbuseta" vanemuises. tund enne etendust on tudengile pileti hind 50 krooni ja seekord õnnestus mul seda võimalust kasutada. läksin sinna osalt kontrollima õppejõu väidet, et see lavastus on näide ingo normeti suurepärasest oskusest näitlejaga töötada - vanemuise naisnäitlejad pidavat end selles tükis ületama. tõepoolest, helena merzini mängus leidsin küll tahu, mida ma varem pole näinud. ilmselt on tal jooksvalt nii palju rolle, et ei jõuagi kõiki omaette kujudeks kujundada. aga normeti lavastuses on tal see õnnestunud.

teine suur üllataja oli hilje murel. natuke kahju on, et ma ei näinud kersti heinlood samas rollis, võrdlusmoment oleks kindlasti huvitav. ja kahju on ragne pekarevist, kes tundub näitlejana väga sümpaatne, kuid saab lavastusest lavastusse vaid väikseid kõrvalosi. loodetavasti tuleb ka lavastaja, kes tema potentsiaali realiseerimiseks suurema võimaluse annab.

"suurema kurbuseta" oli minu jaoks võib-olla pisut liiga üldistatud lugu, aga ongi hea, et keegi mu hinges sügavamalt sorkima ei hakanud.