linnapildis (ja ka maal) ringi vaadates mõtlen korraga kergenduse ja masendusega, et miks ma arhitektiks ei hakanud. võid ju olla n-ö traditsioonidest lähtuva ilumeelega või arvata, et mul on igal juhul parem maitse, kui mõnel, kes järjekordse koleda kasti oma idealismis või kinnisvaraarendaja survel konstrueerib. aga teades, et õppida oleks kohutavalt palju, võid kindel olla, et kooliga kujundatakse ka maitset. ja see on loomulik. kergendustunne tulebki siit, et ma pole lasknud oma maitset selliseks "professionaalseks" kujundada. nende professionaalide silmis on selline suhtumine muidugi lihtsalt harimatus. kas see on paratamatu paradoks?

ma ei oska üldistavalt öelda, milline on ilus hoone. ja siinkohal ei tahaks ma laskuda teemasse esteetika ja arhitektuuri suhetest ja sellest lähtuvalt igavese vaidluseni esteetika olemuse üle. seega ei saa ma ka vastata küsimusele, kas arhitektuur peab tingimata ilus olema. küll aga häirib mind väga, kui näen järjekordses püstitatud hoones igasuguse respekti puudumist, seda nii inimeste suhtes, kelle elukeskkonda see hoone väga oluliselt mõjutab, kui ka juba varem loodud linnapildi ja ajaloo (sh varasemate hoonete) suhtes. paraku näeb seda enamikul juhtudel. nii uute hoonete kui vanade "renoveerimise" juures. tuleb ette ka erandeid, kuid see ongi minu arvates probleem, et positiivsed näided on erandid ja mitte vastupidi.

tegelikult ei läinud ma arhitektuuri õppima sellepärast, et ma ei oska matemaatikat.