magistriõpingute lõpusirge lävel on mul tekkinud küsimus, mis on ülikoolis seminaride mõte? enamikus juura seminarides kontrollitakse tudengite teadmisi üldiste teoreetiliste küsimsute kohta ja püütakse neid siis kaasuste lahendamisega rakendada. tulemuslikkus sõltub loomulikult nii õppejõu pedagoogilistest oskustest ja praktilisest kogemusest kui tudengite valmisolekust ja osalusest. ning need võivad vastastikku üksteist võimendada või vähendada.

teised ained jällegi on arutlevamad, kus tuleb igaks korraks lugeda hunnik artikleid ning nende pinnalt siis arutelu tekitada. ülikoolis käidud ligi kaheksa aasta jooksul on mul tekkinud arusaam, et ideaalis võiks selle mõte olla sarnane teatriga. teksti võib kodus ka niisama lugeda ja sealt oma terad üles leida. aga teater/seminar peaks avama uusi tahke, looma uusi tähendusi, mille peale ise koduse kirjutuslaua taga või tugitoolis lugedes ei tule. ideaalis. seda ideaalilähedast on vähe, nii ülikoolis kui teatris. aga need vähesed näited näivad seda eredamad.