kohtasime täna pargis* punarinda. kahju oli, et fotokat kotis ei olnud. ta ikka vaatas päris lähedalt tükk aega meiega tõtt. aga laulma ei tahtnud mitte hakata.

*tegu ei olnud siiski eestis asuva pargiga. luksis.

- kui palju on kaks pluss kaks?
- neli.
- aga kaks pluss kolm?
- hmm... ei tea.
- või siis kolm pluss kaks?
- justkui oleks kuulnud. aga vastust ei tea.
- aga mõnda numbrit ikka tead?
- jah, tean ikka, aga nendega arvutada ei oska.

tundmatu autori taies. tegelikult käisin neid putukaid pildistamas, kes palkseinte aukudes elavad, aga pole vist veel päris hooaeg.

mis on s*perstaari fenomen? miks erineb see kõigist varasemast staariotsingutest, mida siinmail proovitud? see on väga lihtne, nagu manipuleerimisel ikka. jäetakse inimestele mulje, et nemad otsustavad tulemuse. seda muljet võimendatakse ajalehtede-ajakirjade esikülgedega, mis paratamatult poes kassasabas päris pikka aega silma all on (mul hakkab juba vandenõuteoorialik mulje tekkima, et r*imi ülipikad sabad on meedikontsernide äriplaan, et järjekorras kauem ja veel kauem oodates tekiks kindlasti tahtmine ahvatlevate esilehtede taha piiluda. aga nad ehk ei tule selle peale, et nii pika kassasabas passimise peale jõuab kogu uudishimu rahuldatud. ehk siis kaane alla piiludes taaskord veenduda sisu sisutuses. eks seegi on sisse ostetud äritaktika. nagu s*uperstaari formaatki.

on ju selge, et rahvahääletuse tulemusena ei ole võimalik tulemus, et finaali valitakse kõigist võimalikest pooled tüdrukud, pooled poisid. selleks võetakse appi paaritu arvu petlik lüke. ja nii jätkub edasi. järgmine läbinähtav võte on konflikti loomine. rahvas, õigemini see väidetavalt telefonihääletaja osa rahvast valib justkui erinevate stiilide esindajaid. tegelikkus on see, et müügi jaoks peab ju shows olema keegi tolategija, kes kirgi kütaks, keegi närvi ajav, kellele vastanduda (umbes nii nagu reformarite parima müügitulemuse teeb savikas).

müügi teemal jätkates. popmuusikas on seksikaid tütarlapsi alati kergem müüa kui meesterahvaid. lisaks show-vendade kiljuvale kaaskonnale, kes kõik nagunii tahavad olla väiksed lennakuurmaad ja edainesed, kuulub tütarlaste fänkonda ehk plaadiostjaskonda ka arvestatav hulk rahakotiga meesterahvaid, kes ei pruugi ehk olla nii häälekad, aga on piisava turunduse korral lojaalsed austajad.

siinkohal ei saa ma küll statistilistele faktidele viidata (sest ma lihtsalt ei viitsi sellise tühise teemaga tegelda ;) ), aga sellised staarikonkursid võidavad lõpuks ikka tütarlapsed. eespool kirjeldatud põhjusel. telefonihääletajate panus sellesse tulemusse võib olla see- või teistsugune, aga müüja peab oma tulemuse saama. pigem on see panus vihje andmises, kes võiks müüa. aga selleks, et võimalikult paljud tulevased ostjad oma vihje annaksid, kasutataksegi kõikvõimalikke turundusvõtteid, konfliktiloovaid meediakampaaniaid. hundid söönud ja lambad ka: telekanali vaatajanumbrid kasvavad - reklaam müüb, ajakirjad müüvad, telefonioperaatorite käive jookseb, plaadifirmad saavad uusi müügiartikleid. ning rahvas saab tsirkust ja uusi asju, millele raha kulutada (leiba või siis saia jätkub meie eduühiskonnas niigi). formaadi välja mõelnud turunduse strateegid ja konkursside tulemusi suunavad kohalikud taktikud oma laudade taga on head tööd teinud.

muidugi on ka võimalik, et tegelikult ongi kõik rahva otsustada. ja rahvas on lihtsalt loll.

pea on paks. paksult täis eilseid laule. kordi ja kordi läbi nämmutatuid. peas kõlavad ikka kõik hääled korraga. koos fonoga. kahju, et nii laulda ei saa. niipea kui täpsemalt mingile loole mõtlema hakkad, mõttes kaasa ümisema, tuleb ikka aldi partii. mis siis, et eile astusin sujuvalt sopranisse üle, kuna alte oli kohal kaks korda rohkem. üldiselt on tunda, et häälekoolis on lünk sees.
neil seljas on valge rüü...

koori uue plaadi viimane kolmandik sai täna purki.
paar jäädvustust plaadi kaanekujunduse fotosessiooni making-ofist.

need lilled sai vanaema emadepäevaks. kolm väikest päikest köögi akna alla särama. siin nad alles ootavad vanaema juurde minekut.

väike sõber roosi

kaks kajakat. noored teevad suurt kunsti. panevad vanad karud ka suurt kunsti tegema.

tänases kultuuriprogrammis oli erki ja tiina. aga von krahli fuajees ootas ebameeldiv üllatus - pilet osteti tagasi. näitleja oleva haigeks jäänud. juba eilsest saati. näitlejal endal pidavat sellest veel kõige rohkem kahju olema. ja näe kui palju raha kõik said. no tõepoolest! kahju! ootame siis lootusrikkalt sügist.

nagu selles vanas juudi anekdoodis, kus rabi mehel koduloomad tuppa soovitas tuua. kogu aeg olen mõelnud, et esik on väga kitsas. vahepeal oli seal laenatud ratas, mis võttis umbes kolmandiku põrandapinda veel vähemaks. nüüd on ratas läinud ja esik tundub nii suur, nii suur.

viimast looduse sõbra numbrit lugedes tekkis mul kange tahtmine minna roheliste rattaretkele. matsalu tundub väga põnev kant, eriti kevadel, ning programmis paistsid päris huvitavad kohad ja loengud olevat. kaalusin seda mõtet - ratast ju pole ja nullilähedase temperatuuriga ööõhus telgis magada külmavares ei taha. pealegi võib matsallu ka omal käel minna. otsustasin, et jääb. siis selgus, et m ja p lähevad. hakkasin jälle kahtlema. seltsis ju lõbusam ja raata saaks idee poolest ju laenata ka. vaatasin uuesti programmi ja sain aru, et tegemist on tõelise suurüritusega. jutt pole mitte paarikümnepealisest maktaseltsikonnast (mis on ka juba palju). sellise karjaga loodusesse minna ei ole mingit mõnu. otsustav tilk ei-karikasse oli punkt programmist, kus oli ettenähtud suurelt ekraanilt eurovisiooni vaatamine. kas saab olla veel absurdsemat asja ROHELISTE rattaretke idee juures - maailma kõige mõttetum üritus, kuhu pannakse magama müstilised summad raha ja millel ei ole kõige vähematki kasutegurit (ja ma ei mõtle siin pelgalt majanduslikku kasu).

täna hommikul laussajus m ja p bussi peale viies oli näha, et üksi tallinnast läks lihula poole teele kolm bussitäit rahvast. pluss kolm veokat rataste ja matakolaga. ei tekkinud mingit tahtmist kaasa minna.

keegi soovitas minna parem ELFi rattamatkale. jätan meelde. veel parem - tuleks teha ise rattamatk. suvel, kui on soe. ja saaremaal. ja väikse kambaga.

minu armas vana tugitool

täna kukkus välja midagi päris päevakajalis-sümboolset. mis saab olla veel päevakajalisem, sümboolsem, kui vaadata 8. mai õhtul rahvussuhteid ja rahvusriigi teemat lahkavat kakskeelset etendust, mis näidendiks kokku kirjutatud 2005. aasta lõpukirjandite, eesti ja vene keeles kirjutatute, lõikudest. kontekst võttis nii mõnelgi kohal muigama või pani mõtlema ehk pisut teisiti, kui aasta tagasi seda etendust vaadanud oleksid teinud. see ilmselt üksnes tõstab selle tüki väärtust. pärast kõndisin mööda vihmavärskeid tänavaid ja kruusaradu pika ringiga koju. nähtud etendusest mõtlesin siiski vähe. klappe pähe ei pannud. iPodist ei tule midagi, mis ehtsale linnulaulule konkurentsi pakuks, olugugi see linnakäraga illustreeritud linnulaul.

ahjaa. puudelõhkumise tähe all möödunud maipühade ja muu maise elu (st maa vastandina linnale) kõrval sai ka teatris natuke käidud. draamateatri kuu aega maal. lavaka kajakas. linnateatri vincent. theatrumi kokteiliõhtu jääb juba kuhugi kaugemasse (tartu)aega.

viimase kolme päevaga otsast otsani humanitaarõigust täis topitud. aga ei, ruumi peab veel jätkuma, sest seminar on küll läbi, aga arvestus alles tuleb. ja seminari eesti punktide saamiseks tuleks vastaval teemal ka 5000 sõna asjalikuna ja asakohasena näivat juttu kokku kirjutada. patsifist minus ilmselt võitleb hoolsalt selle vastu. või ka muidugi olla, et see on pigem laiskus.