viimast looduse sõbra numbrit lugedes tekkis mul kange tahtmine minna roheliste rattaretkele. matsalu tundub väga põnev kant, eriti kevadel, ning programmis paistsid päris huvitavad kohad ja loengud olevat. kaalusin seda mõtet - ratast ju pole ja nullilähedase temperatuuriga ööõhus telgis magada külmavares ei taha. pealegi võib matsallu ka omal käel minna. otsustasin, et jääb. siis selgus, et m ja p lähevad. hakkasin jälle kahtlema. seltsis ju lõbusam ja raata saaks idee poolest ju laenata ka. vaatasin uuesti programmi ja sain aru, et tegemist on tõelise suurüritusega. jutt pole mitte paarikümnepealisest maktaseltsikonnast (mis on ka juba palju). sellise karjaga loodusesse minna ei ole mingit mõnu. otsustav tilk ei-karikasse oli punkt programmist, kus oli ettenähtud suurelt ekraanilt eurovisiooni vaatamine. kas saab olla veel absurdsemat asja ROHELISTE rattaretke idee juures - maailma kõige mõttetum üritus, kuhu pannakse magama müstilised summad raha ja millel ei ole kõige vähematki kasutegurit (ja ma ei mõtle siin pelgalt majanduslikku kasu).

täna hommikul laussajus m ja p bussi peale viies oli näha, et üksi tallinnast läks lihula poole teele kolm bussitäit rahvast. pluss kolm veokat rataste ja matakolaga. ei tekkinud mingit tahtmist kaasa minna.

keegi soovitas minna parem ELFi rattamatkale. jätan meelde. veel parem - tuleks teha ise rattamatk. suvel, kui on soe. ja saaremaal. ja väikse kambaga.