täna kukkus välja midagi päris päevakajalis-sümboolset. mis saab olla veel päevakajalisem, sümboolsem, kui vaadata 8. mai õhtul rahvussuhteid ja rahvusriigi teemat lahkavat kakskeelset etendust, mis näidendiks kokku kirjutatud 2005. aasta lõpukirjandite, eesti ja vene keeles kirjutatute, lõikudest. kontekst võttis nii mõnelgi kohal muigama või pani mõtlema ehk pisut teisiti, kui aasta tagasi seda etendust vaadanud oleksid teinud. see ilmselt üksnes tõstab selle tüki väärtust. pärast kõndisin mööda vihmavärskeid tänavaid ja kruusaradu pika ringiga koju. nähtud etendusest mõtlesin siiski vähe. klappe pähe ei pannud. iPodist ei tule midagi, mis ehtsale linnulaulule konkurentsi pakuks, olugugi see linnakäraga illustreeritud linnulaul.